Mulle jäi hiljuti ühe endistest elukaaslatest rääkiva artikli kommentaaride hulgast silma, kuidas paar naist kirjutasid, kuidas nad oma endistest elukaaslastest puudust tunnevad, aga ei saa ka midagi teha, sest neil on mees ja laps(ed). See tekitas mus kahesuguseid tundeid. Esiteks mõtlesin ma, vaene mees, kas ta ka teab oma naise tegelikest tunnetest ja teiseks mõtlesin ma, et kui palju on tegelikult selliseid suhteid, kus minevikust pole lahti lastud. Kui ma oleks see naine, kes seal kommentaarides kirjutas, siis ma läheks oma praegusest mehest lahku. Isegi kui meil oleks laps. Ma annaks mehele võimaluse leida keegi, kes teda armastab. Ja annaks endale võimaluse leida keegi, kes paneks mineviku unustama. Milleks raisata aega armastuseta suhtes? Elu on lühike, söögem magustoit kõigepealt. Yolo!
See sama artikkel ise kirjutas samuti sellest, kuidas naine, kes on justkui õnnelikus suhtes, igatseb oma endist kaasat. Ei, mitte kui mehena,väitis naine. Vaid kui sõbrana. Ma päriselt ka ei kujuta ette, et ma tahaksin mõne oma endise peikaga sõber olla. Ja et Marek oleks sõber mõne oma endise pruudiga. Ja me kõik õnnelikult käiksime läbi. Või mina ja mu endine peika käiksime koos sõpradena kinos. Või Marek ja mõni endine pruut sõpradena klubis. Ma ei usu sellisesse asja. Ma ei usu, et endised elukaaslased saaksid sõbrad olla.
Jah, muidugi saavad nad läbi käia. Näiteks kui neil on lapsed. On ju täiesti normaalne, et mu ema ja isa saavad läbi? Aga nad ei lähe ju koos kinno! Eks on ka inimesi, kes laste pärast endiste elukaaslaste ja nende praeguste elukaaslastega läbi käivad, aga see on hoopis teine teema.
Ma ei kujuta ka ette, et ma kirjutaksin kuhugi ajakirja, mida loevad mu tuttavad ja perekond, et ma igatsen oma endist elukaaslast, samal ajal kui ma muidu räägin, et mul on parim mees maailmas.
Tõsi, ei ole ka Marek minu elu esimene armastus, kuid kindlasti on ta viimane.
Kuidas ma saan väita, et Marek on minu "üks ja ainus" kui räägin justkui kahest armastusest? Väga lihtsalt. Esimene armastus sai traagiliselt otsa. Ma mäletan, et tol hetkel tundus, et mu maailm variseb kokku ja ma ei mõistnud, kuidas inimesed said öelda, et küllap see pidi nii minema, et sa oled veel noor ja elu on veel ees. Ma mäletan, kuidas ma olin veendunud, et mitte kunagi enam ei suuda ma kedagi armastada. Ma ei saanud sellest aru, et inimesed ei saa aru. Täna saan ma sellest aru. Mina leidsin Mareki.
Tunnete väljendamine ei ole minu teetassike, kuid ma tean, mis on tõeline armastus. Ma tean seda esimest korda, kui tunded ei tahtnud mõnikord minu tillukesse südamesse ära mahtuda ja ma tean seda viimast korda. Iga kord kui ma vaatan Marekile otsa, ka siis kui ma ta peale vihastan, tean ma, et see on täpselt see sama "õige armastuse" tunne, mis esimesel korral. Isegi nüüd, ikka veel, kui liblikad on ammu juba kõhust ära läinud;)
AMinevik on minevikuks jäänud, on vaid mälestused ja needki ajaga tuhmumas. Ma usun, et elus võib olla mitu "elu armastust", kuid kõige olulisem on olevik. Millelgi muul pole tähtsust.
Tõsi, ma viin ikka aeg-ajalt surnuaeda küünla või lille, ka Marek on teinekord minuga kaasas, aga ma ei tee seda igatsusest. Miks ma seda siis teen? Võib-olla austusest. Austusest selle pere vastu, kes siiani mind nii omaks peab.
Minu olevikus ja üsna kindlalt julgen ma väita, et ka tulevikus, on üks mees. Minu enda mees. Endised elukaaslased/peikad ei kuulu olevikku. Ei sõbrana. Ega vaenlasena. Ma ei leia, et varasemaid suhteid peab kahetsema, sest kindlasti on nad mulle midagi õpetanud, kuid see on ka kõik. Marek mu parim sõber. Parim sõber, kes teab kõiki mu saladusi, hirme ja lootusi, kes jagab minu rõõmu ja minu kurbust, teab mu veidrusi ja vigu, kuid armastab mind neist hoolimata.
Ja kui ta ühel päeval peaks mu juurde tulema jutuga, et kuule, Malle kutsus mind kohvikusse, siis ma noogutaks mõistvalt ja helistaks ise Kallele, et temaga kinno minna. Sest on täitsa okei endiste elukaaslastega sõber olla.
Tõsi, ma viin ikka aeg-ajalt surnuaeda küünla või lille, ka Marek on teinekord minuga kaasas, aga ma ei tee seda igatsusest. Miks ma seda siis teen? Võib-olla austusest. Austusest selle pere vastu, kes siiani mind nii omaks peab.
Minu olevikus ja üsna kindlalt julgen ma väita, et ka tulevikus, on üks mees. Minu enda mees. Endised elukaaslased/peikad ei kuulu olevikku. Ei sõbrana. Ega vaenlasena. Ma ei leia, et varasemaid suhteid peab kahetsema, sest kindlasti on nad mulle midagi õpetanud, kuid see on ka kõik. Marek mu parim sõber. Parim sõber, kes teab kõiki mu saladusi, hirme ja lootusi, kes jagab minu rõõmu ja minu kurbust, teab mu veidrusi ja vigu, kuid armastab mind neist hoolimata.
Ja kui ta ühel päeval peaks mu juurde tulema jutuga, et kuule, Malle kutsus mind kohvikusse, siis ma noogutaks mõistvalt ja helistaks ise Kallele, et temaga kinno minna. Sest on täitsa okei endiste elukaaslastega sõber olla.
Not.
Ma täiesti mõistan Su seisukohta, kuigi mu enda olukord on natuke teistsugune.
ReplyDeleteMul on 2 eksi - üks neist kadus mu elust järsult ja jäädavalt ja ma olen rahul, et ei ole teda enam kohanud. Teine (mu kõige esimene boyfriend of 4,5 years) - on siiani mu hea sõber. Ma ei igatse tema järgi (me läksime lahku üle 10 aasta tagasi ja seda minu initsiatiivil), ent me käisime koos läbi igasugustest asjadest ja ta aitas mind palju - ja ta on üks nendest inimestest, kes võiks mulle kell 3 öösel helistada, kui tal abi vaja on (mitte et ta seda kunagi teeks) - ja sama siinpool. Oleme käinud kohvi joomas või lõunal vahel kui ta linnas on, ta on käinud meil külas last vaatamas (tal endal on uus kaasa ja kasulaps) - tõsi, seda ei juhtu eriti tihti. Lisaks on meil mõned ühised sõbrad.
Ma küsisin ka oma kaasalt, kas see häirib teda - et me suhtleme jne... Aga ma usun oma meest, kui ta ütleb, et tal pole põhjust olla häiritud. Usun, et kui jutt oleks kuskile klubisse minekust vms, siis see tunduks mulle endale veider ja seda ma ei teeks - aga sõbraga kohtumine, mida ma mitte kunagi ei ole pidanud vajalikuks varjata - kui kõigile osapooltele see sobib, siis pole ju probleemi.
Aga jah, mu mees on lihtsalt suurepärane - ja ta teab, et ma nii arvan:)
Sa kirjeldad seda kuidagi nii normaalselt, et mulle tundub, et see ongi normaalne:)
DeleteMa jäin kohe tükiks ajaks mõtlema su lisatud pildi üle... Mina ise tunnen-tundsin puudust ühest eksist, kui sõbrast. Sellessuhtes me polnud elukaaslased, polnud mingit megatõsist suhet ja pikalt ei olnud koos ka mitte, aga esimene armastus ta oli ning lõppes valusalt ja pisaratega (no minu jaoks :D)
ReplyDeleteMa olen ikka mõelnud, et oleks parem olnud, kui oleks sõpradeks jäänud, sest ta on tegelikult üliawesome inimene ja väga hea huumorisoonega, aga peikana ei olnud ta midagi väärt. Ja mul oli nii kahju, et andsin ta "oo oleme suhtes" survele järele, sest lõppkokkuvõttes sain ise täiega haiget ja jäin tollal ühest parimast sõbrast kah ilma.
Praegu oleme head sõbrad. Eks olukord on ka veidi teine, ta on mu pikaaegse elukaaslase üks väga hea sõber ning on pidevalt seltskonnas. Aitasin teda koolitöödegagi. Lõpuks mõtlesingi, et ei ole mõtet vimma hoida, kui me mõlemad olime noored ja lollid. Samas pole meil seda, et läheks kahekesi kuskile sööma-kohvi jooma. Räägime fbs vahel ning kui seltskonnas koos oleme, siis ei ole enam piinlikku vaikust või eemalehoidmist. Ja noh, kuna elukaaslane kah temaga sõber, siis pole seda muret ka, et ooo mis mees võiks arvata, kui oma eksiga suhtlen vms :D
Mina ise ei kujuta ette, et mõne vana peikaga sõber oleksin. Tundub kuidagi nii tobe mõte, aga eks suhteid ja inimesi on erinevaid. See, mis mulle veider, on teistele normaalne ja vastupidi. Ja noh, et öelda oma mehele, et igatsen kedagi teist, tundub veel eriti tobe. Minu jaoks.
ReplyDeleteNojah, eks palju oleneb olukorrast ka, nagu ma ütlesin, siis meil tõsine see suhe polnud ja olime noored ka, kui ma oleks 30ndates, siis oleks vist jah imelik, kui igatseks endist elukaaslast vms.
ReplyDeleteJa noh, mina isiklikult eksi niiii konkreetselt ei igatsenud ka, et iga päev oleks mõelnud, et oh, küll on kahju, et me enam sõbrad pole, et midagi on elust kohe puudu. Lihtsalt kui olime pidevalt ühes seltskonnas ja ei osanud enam omavahel kuidagi olla, siis sellest oli kahju ja sellistel hetkedel tundsin puudust temast kui sõbrast, kellega rääkida vms.
Kunagi, kui ma olin noor ja ilus, nii umbes 20-aastane, siis ma küll igatsesin endist peikat. Põhjusel, et ei olnud ta'st üle saanud ja teine oli lihtsalt...lohutus? Kius? Kuigi endale sisendasin, et olen jube armunud. Isver, kui veidrad ammused ajad:D
DeleteNormaalne on puudust tunda kellestki, kes oli kunagi sinu jaoks väga oluline - lahku minnes kaotad sa ka suure osa teie endisest sõprusest. Ühte oma eksi igatsen ma ka ise veidi - mitte romantilises mõttes, selles mõttes ei paku ta mulle üldse huvi, mõjub täiesti aseksuaalsena -, aga nagu üks eelkirjutaja ütles, ta võib alati minu poole ükskõik millega pöörduda ja mina samamoodi. Me austame üksteist, meie lahkuminek oli tsiviliseeritud ja õige asi, mida teha, nagu me mõlemad praegu teame.
ReplyDeleteTahtsin ka lisada, et sõprus eksiga on võimalik. Olin oma esimese mehega koos üheksa aastat vanusest 17-26. Ja siis tundus, et elu on nagu elamata ja kohe paarisuhtesse mindud ning läksime laiali. Leidsime uued partnerid ning nüüd üle 30stena oleme väga head sõbrad. Räägime peaaegu iga päev, pean temast lugu kui ühest kõige intelligentsemast inimesest üldse kuid tõesti ei tahaks temaga enam koos olla. Aga sõber - iga kell ja ilmselt elu lõpuni!
ReplyDeleteTundub, et mul lihtsalt pole eksidega vedanud;)
ReplyDeleteSee kirjutis vist Malluka kirjutise peale sündinud,
ReplyDeletemul käisid kulmud viiekorra kui juhtusin lugema seda "eksi"- teemat.. Minul on tema mehest kahju :(
No aga tundub, et tegelikult paljude jaoks on see täiesti okei, et eksidega sõpradeks jäädakse, nii see, mis mulle tundub veider, on teistele normaalne ja vastupidi. Nii palju nagu inimesi, nii palju ka arvamusi. Kui mõlemad pooled suhtes on sellega rahul, siis polegi midagi öelda. Peaasi, et inimesed ise õnnelikud on:) Las mina arvan, mis arvan.
ReplyDelete