Te imestate, et inimesed Eestist ära lähevad? Mina küll ei imesta.

On üks teema, mis mul juba pikemat aega on südames kripeldanud ning ma olen pikka aega mõelnud, kas sellest kirjutada või mitte. Kõik algas tegelikult pihta juba siis kui ma pahandasin nende noorte peale, kes pärast kooli kohe finantsjuhiks ei saa, ma arvan siiani, et otse koolipingist sotsiaalministriks või finantsjuhiks ei saada, et selliste ametikohtadeni jõudmine tuleb aastate ja töökogemusega. Aga... Eestis käivad asjad teisiti ja see on vaid üks väike osa palju suuremast probleemist.

Mul on paar tuttavat naisterahvast vanuses 45+. Kaks neist koondati, kolmas lahkus töölt omal soovil, sest ta enam ei jaksanud 24/7 miinimumpalga eest orjata. Nad kõik on kõrgharidusega, pikaajalise töökogemusega, lojaalsed ja töökad. Nad on esimesed, kes kontorisse tulevad ja viimased, kes lähevad, nad ei kurda kunagi, vaid teevad vaikides ära ka kõik lisatööd, kunagi ei pahanda nad ületundide üle. Nende lapsed on suured, nad ei jää haigete lastega koju ega pea lasteaeda kevad/sügis/suve/talve/ emadepäeva/sõbrapäeva/vastlapäeva/... kontserdile minema. Ehk siis tegu on põhimõtteliselt ideaalsete töötajatega. Ometigi on nad töötud. Neid ei kutsuta isegi vestlustele. Miks? Sest erialasele tööle nad ei saa, sinna võetakse noored, just nagu 45+ oleks tegelikult vana, eks. Töötukassa soovitab neil kandideerida müüjaks või koristajaks. Ma ei halvusta neid ameteid, ärge saage minust valesti aru, kuid need on töökohad, kust peaksid alustama koolilõpetajad. Mitte pikaajalise töökogemusega inimesed. Ja kui neil kolmel naisel EI oleks kõrgharidust, nad lihtsalt oleks terve oma elu olnud näiteks müügijuhid või raamatupidajad, siis võiks nad end kohe maha kanda. Sest meil loeb vaid diplom. Olgu siis ükskõik, millise Metsaülikooli oma, peaasi, et on paber, mis ütleb, et me oleme targad. 
Need 45+ naisterahvad loobuvad cv-de saatmisest ja lähevad nii nagu paljud teised samas vanuses naised/mehed enne neid Soome.

Edasi tean ma inimest, kes sai ekspordijuhiks, olgugi et ta oskab inglise keelt sama hästi kui Truffaldino "Armastusest kolme apelsini vastu", rääkimata siis mõne muu keele oskusest ning reisida ta ka ei saa, sest 1) ta kardab lennata 2)ta peab hooldama oma haiget isa ja 3) tal on väikesed lapsed. Aga tal on üks eelis - ta on kellegi tuttav, kes selle ametikoha talle annab. Sekretär selles samas firmas peab oskama rootsi, inglise, vene ja eesti keelt, kasuks tuleb soome keel, tema palk on 500 eurot ning tööülesannete hulka kuulub ka kõikide kirjade/dokumentide/seaduste tõlkimine, et ekspordijuht saaks oma tööd teha.  Selles ettevõttes töötas  kolm aastat ka "Mati", Mati oleks ise võinud ekspordijuhiks saada, sest ta oli töö sisuga kursis, oli põhjalik ja tubli mees, tal oli vaid paar miinust: tal ei olnud varasemat ekspordijuhi kogemust ja ta tahtis natuke palka juurde, see oli midagi ennekuulmatut. "Mati" solvus ja kolis ära Norra, kus ta tänaseks töötab tunnustatud ehitusettevõttes projektijuhina.

Ja lõpuks tahan ma kirjutada oma emast. Igaks juhuks ütlen ma, et ta ei ole sellega, et ma kirjutan kuidagi seotud ja ilmselt saan ma pärast kurja telefonikõne, aga ma lihtsalt tundsin, et pean tema tööst kirjutama. Nii palju kui ma kõrvalt olen kuulnud või näinud, eks ma nüüd kahetsen, et  ma pikka aega arvasin, et ta liialdab ja väga ei viitsinud kuulata. Ta on kuusteist aastat töötanud kriminaalhoolduses, seega pool oma elust olen ma kuulnud, kuidas igale inimesele tuleb võimalus anda, kuidas kõik inimesed tegelikult on head, kuidas neid on võimalik muuta, ühesõnaga olen ma peaaegu kuusteist aastat vaadanud kõrvalt, kuidas ema ta tema töökaaslased hingega tööd tegid. Missioonitundest, sest palga pärast nad seda vaevalt tegid. Palk pidi neil nadi olema, sest ma ei saanud poest kõike, mida ma tahtsin ja hallooo, ma olen ju siiski piisavalt ära hellitatud. Olgu, nali naljaks. 

Ma tõepoolest nägin nii emas kui tema töökaaslastes inimesi, kes tegid midagi, millesse nad uskusid. Ma mäletan küllalt olukordi, kui  mõne "kliendi" (nii nad neid kutsuvad) ema või naine helistas emale, et tule palun kiiresti appi, ta muidu tapab end ära. Ja ema tormas kohale, ilma julgestuseta, sest ta uskus, et ka selliste veidike ohtlike tüüpide taga on peidus inimene, keda saab muuta.

Sellest kambast, kellega ema 16 aastat tagasi koos alustas, ei ole enam palju järele jäänud, kuid see on asendunud teiste pühendunud inimestega. Ema on maeiteamitutuhataastat olnud talituse juhataja. Ma tunnen ta töötajaid ja tean, et halb juhataja ta ilmselt olnud pole. Ta on isegi oma töötajate kaitseks välja astumise eest saanud distsiplinaarkaristuse ( põhjusest ja selle absurdsusest võiks ma lausa eraldi kirjutada).
Mingist ajast nägin ma aga, et sära silmist on kadunud nii temal kui teistel. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis algas see ajast, kui kriminaalhooldus liideti vanglaga. Ma ei ole küll ekspert, aga mu meelest on idiootne koondada samade reeglite alla kaks ametit, mille tööpõhimõtted on erinevad. Ühe eesmärk on karistada, teise eesmärk aidata inimestel lihtsustatult öelduna paremaks (tagasi) saada. Järjest rohkem hakkasin ma kuulma, kuidas ta rääkis kodust erinevatest muutustest, mis mulle tundusid, et on muutused vaid muutuste pärast, nii nagu ikka et tuleb uus inimene ja tahab end nähtavaks teha, vahet ei ole mis vahenditega, aga ega ma väga ei süvenenud. Mind on ju samuti kasvatatud uskumuses, et "kõik inimesed on head" ja nii ma arvasin, et eks need vaid ajutised tuuled on, sest keegi ju ikka mingil hetkel saab aru, et muudatused ei ole end õigustanud.
Nii ei kuulanud ma ka seda kui ema hakkas ajama, et ta varsti töötu on, sest kuhugi on vaja töökohti juurde saada ja seega mõned töökohad ära kaotada. Ei uskunud mina, et koondamisele lähevad sellised ametikohad nagu mu ema oma. Aga tänaseks päevaks on see fakt. 

Inimene, kes on teinud tööd teadmisega, et sellest sõltub midagi, et ta muudab midagi maailmas, kaotab oma töökoha muudatuste pärast, mis tehakse vaid selleks, et teha muudatusi.
Kui te parastavalt arvate, et no mis seal ikka, kaotatigi juhatajad ära, et milleks neid ikka vaja on,  siis nii lihtne see nüüd ka  ei ole, nende asemele tulevad lihtsalt teised ja kõrgema palgaga juhatajad, kes enam ei tee sisuslist tööd, vaid kirjutavad raporte ning analüüse selle kohta, kuidas kedagi karistada saaks või mida veel õnnestuks muuta. Millise karistuse peaks saama töötaja, kes ausalt ütles, et kasutas tööautot kojusõiduks , sest oli ühe toimiku maha unustanud ja seda ausalt tunnistab, samal ajal kui teine... Ta oleks võinud ka valetada, aga otsustas olla aus. Selle eest saab ta karistada. Kojusõit ei olnud 50 km, vaid 5km. Vahet ei ole. Kõige olulisem on karistus!
Kui te samuti arvate, et ma lihtsalt vigisen niisama või kaitsen oma ema, et pole seal häda midagi, siis võtke lahti vanad uudised kui  justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kamast pidi saama PPA peadirektor. Lugege kommentaare ja mõelge kaasa, miks PPA töötajad hoidsid pöidlad pihus, et see ometi nii ei läheks ja teised hoidsid pöidlad pihus, et just nii juhtuks. Tihti saavad paljud valed otsused ja mõttetud muudatused alguse just ühest valest inimesest...
Ma võiksin kõigest detailsemalt ja pikemalt kirjutada, aga ma ennetan seda emapoolset kurja telefonikõne ja detailidesse ei lasku ning pikemalt ei kirjuta. Ütlen vaid, et ka minu ema plaanib Eestist lahkuda. Ta on pettunud süsteemis, millesse ta kunagi nii väga uskus. Ta uskus, et tema töö muudab midagi. Ja teate, ma isegi tean inimesi, kes on öelnud, et tänu minu emale ja teistele kriminaalhooldusametikele, kes neisse uskusid, on neist saanud korralikud inimesed, kel on korralik töökoht ja perekond. 

Mu ema on 53-aastane, mina  ei usu et ta pagariks või kondiitriks ümber õpib, kuigi enne oma välismaale minemise plaani ajas ta meile ka seda juttu.

Ma ei soovitaks tal ümberõppele aega raisata, sest 1) on ta grupis "45+ ehk seega töö jaoks liiga vana" ja 2) kui ta sooviks teha oma ettevõtte, siis riik seda niikuinii ei soosi, kasvõi palkadele maksab ettevõtja makse lisaks 77% (!!!). Alustava väikeettevõtte igapäevatöös sees olles ma näen, kui keeruliseks see elu teeb. (Siia on ka maetud koer, miks väikesed ettevõtted ei suuda kõrget palka maksta. Asi ei ole kasumi tagaajamises, vaid ellujäämises ja äraelamises.) igatahes nii ma aitangi emal Rootsi töökohta leida. Kuigi ma tean, et temast oleks palju rohkem kasu siin.

Ma ei taha viriseda ja ma saan väga hästi aru, et maailm ei ole mustvalge ning alati on erandeid. Eesti elul on miinuste kõrval ka palju plusse. Ma tahan lihtsalt öelda, et ärge imestage, miks inimesed Eestist ära lähevad. Mina ei imesta. 

*17 aastat tagasi läksin ma esimest korda Norra. On olnud hetki kui ma olen kahetsenud, et tagasi tulin. Kuigi ma Eestit armastan.