Kuidas Britt Ida mind lollitas

Viimased õhtud on Ida ilusasti jälle oma voodisse magama jäänud. Läks magama kell üheksa ja tegi lärmi alles pool kaks. Teda söötes olin ma ta kõrvale magama jäänud ja kuna mul kella polnud käepärast ning mul polnud õrna aimugi, kaua me maganud olime, siis tõstsin ma ta mingi hetk lihtsalt tagasi oma voodisse. Sain just magama jääda kui ta kisa tõstis. Kell lihtsalt oli juba nii palju, et peale tuli järgmine toidukord. 

Eile õhtul läks ta samuti kell üheksa magama, okei, ei läinud, ma panin ta magama. Lärmi hakkas tegema pool kaksteist, oodatust veidi varem, aga no hea küll, annan andeks, sest ta jäi magama ilma põrgukisata. Et ma jälle magama ei jääks, tegin ma endale olemise suht ebamugavaks, ei tõstnud voodist ära patju ega midagi, keerasin end kuidagi voodiservale ja ... ärkasin kaks tundi hiljem selle peale, et Ida niheles ja mu külg oli kange. Mulle tundus, et hakkab kohe süüa nõudma ja nii ma ei viitsinudki teda enam oma voodisse tõsta, muutsin unise peaga ebamugava olemise veidike mugavamaks, sirutasin kanged jalad üle voodiserva ning... jäin jälle magama. Ida jäi ka magama. Ma olin nii kindel olnud, et ta ärkab kohe, aga võta näpust! Ida magas südamerahuga veel neli tundi, nii et kui me siis kolmveerand viis uuesti ärkasime, olin ma üle kogu keha kange. 

Vandusin end maapõhja. Ma oleks tervelt neli tundi saanud oma voodis laiutada, kuid selle asemel magasin ma kitsal diivanvoodil nagu kreeka e. Ei saa öelda, et ma oleks väljapuhanud olnud. Küll aga oli seda Ida. Tema vaatas mulle suurte silmadega otsa ja kukkus vadistama. Minu silmad tahtsid vägisi kinni vajuda, aga temal oli energiat nagu oleks ta piima asemel kohvi joonud.  Peksis mind jalgade ja kätega, lagistas ja vadistas ning keeldus uuesti magama jääma.

Alles tund hiljem sai tal patarei tühjaks. Siis läks minul uni ära. Ma ajasin oma kange keha voodist üles ja vaatasin, kuidas printsess laiutas. Rahulolevalt.