Miks te minuga sõbrad olete?

Ma julgen öelda, et mul on väga palju sõpru. Inimesi, kellele ma võin kasvõi kell kolm öösel helistada kui mul peaks mure olema, inimesi, kes minuga koos naeravad ja nutavad, mind aitavad ja toetavad. Nad peavad meeles mu sünnipäeva, pulma-aastapäeva, Britt Ida sünnipäevad ja kõik muud võimalikud tähtpäevad. Nad kuhjavad meid üle kingituste ja üllatustega. Nad helistavad mulle ja saadavad jõulukaarte. Postiga.

Mul on oma sõpradele üks küsimus: miks te minuga sõbrad olete? Päriselt. Ma olen võimeline ära unustama teie sünnipäeva. Mul pole õrna aimugi, kuna teie pulma-aastapäev on. Laste sünnipäevad unustan ma ka ära. Ma isegi päris täpselt ei tea kui vanad teie lapsed on. Ma ei tee teile kingitusi ja ma ei tee kingitusi teie lastele. Teile kingituseks mõeldud veini joon ma ka mõnikord ise ära. Ma helistan väga harva ja vastan telefonile veel harvemini. Ma ei võta külakostiks kaasa isetehtud küpsiseid või marineeritud seeni. Postkaarte luban ma saata igal aastal  juba viimased seitse aastat, kuid lubaduseks see jäänud ongi. Ma ei üllata teid lilledega või šokolaadimassaaži kinkekaardiga. Ma ei küsi, kuidas teil läheb, vaid räägin kuidas mul läheb. Kui mul on paha tuju valan ma selle teie peal välja. Kui ma tahan mossitada, siis ma mossitan teiega. Mõnikord ma kaklen teiega ja ütlen halvasti. Vabandan harva ja leian, et minul on alati õigus.  Ma ei ütle kunagi, et olete mulle kallid või et armastan teid. Kas ma pean jätkama?

Ometigi olete te olemas. Ja teid on palju. Ma ei suuda mõista, miks teile minusugust sõpra vaja on?

(Ei, ma ei ole haige. Lihtsalt jäin öösel mõtlema ja ei suutnud vastust leida.)