Mul ei ole erilist probleemi olnud sellega, et kas jätta Ida kellelegi hoida või mitte, selles môttes, et mingeid sisemisi vôitlusi ma endaga pidanud pole ja paari tunniga igatsust pole tundma hakanud. Ainuke põhjus, miks ma võib-olla pole tahtnud Idat kellegi teise kätte jätta liiga pikaks ajaks, on see, et ma mõtlen, et miks keegi teine peaks minu last hoidma. Inimestel on ju oma elu ka. Aga kui nad ise tahavad, siis minugi poolest.
Hetkel, kui Ida on saamas viiekuuseks, plaanin ma spaasse minna. Ida jääks tädi juurde. Ma tean, et ta oleks heades kätes.
Lisaks plaanin ma maikuus nädalaks Rootsi minna ja esialgne plaan oli Ida emmele jätta. Et seitsmekuune juba, sööb niikuinii rpa-d ja ilmselt siis juba ka muud lisatoitu, ei tohiks ju probleem olla. Nüüd aga läheb võib-olla hoopis nii hästi, et emme tuleb Idaga kaasa. Veelgi mugavam.
Eile vestlesin oma sõbrannaga, kellel on kaheksakuune laps ja pakkusin talle välja, et mingu mehega kruiisile, jätku laps kellelegi hoida ja puhaku natuke. Mu meelest on pisikese lapse kõrvalt vaja leida aega ka enda jaoks, oma suhe ei tohiks jääda tahaplaanile. Tema aga ütles, et on mõeldamatu laps kolmeks päevaks maha jätta. Ei tulevat kõne allagi.
Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Tundsin end nagu rongaema, sest mina olin ju ilma igasuguste süümepiinadeta plaaninud lapse lausa nädalaks emale jätta. Kas ma olen vähem ema, kui ma julgen öelda, et kuigi mul on väga hea meel, et Ida olemas on, ei tunne ma metsikut vajadust temaga 24/7 koos olla? Et ma täitsa naudin neid hetki kui ta magab ja me Marekiga saame lihtsalt diivanil koos vedeleda ja telekat vaadata? Pühapäeval jääb Ida tädi Merlega koju. Meie lähme kokteilikoolitusele ja Titanicu näitusele.
*kas pole mitte armas pilt vanavanaemast ja Idast. Vanaema oli esimene, kes mulle alguses ütles, et laps peab natuke trihnuma ka, et pole kohe vaja joosta, kui laps häält teeb. Nüüd aga on ise esimene, kes jookseb kohe kui Ida natukenegi häält teeb, ja kui Ida tema hoida on, siis ta pigem hoiab teda kogu selle aja süles, sest muidu võib laps nutma hakata. "Ja nii hale ju hakkab temast," lisab sinna juurde.
Ma läksin pooleteise aasta vanuse lapse kõrvalt nädalasele puhkusele kaugele. Esimesed neli päeva oli tšill, siis muutus igatsus nii suureks et idamaa templid ega rannamõnu enam lihtsalt ei kaalunud seda tunnet enam üles. Kusjuures väga ootasin seda reisi, ja väga tahtsin laste juurest ära. Süümekaid polnud üldse, õnnelik emme on hea emme. Enam ei taha minna, ehk vaatab jälle paari aasta pärast. Pole vaja kohe rongaema tunnet ligi lasta, igaüks on erinev. Sinu ema on tark naine, kui ta asja nii sättis ;)
ReplyDeleteJah, planeerimine on üks, läbiviimine teine asi. Ma käisin 1,5-aastase juurest ära, vist neli ööd (Rootsis) ja juba kodumaja eest ära sõites tundus, et milleks ma seda üldse teen. Kõige parem ongi, kui laps on hoidjaga kaasas - saab käia Kareninat tegemas, aga põhiosa hoidmisest teeb siiski njanja. Kaheksakuuse juurest poleks mina saanud veel rinnaandmise pärast. 1,5-aastase juurest läksingi selleks, et oleks motivatsioon rinnast selleks ajaks võõrutada (1 a ja 3 kuu), pannes eemalviibimisega punkti. Tulemus oli, et rinnast võõrutatud laps hakkas peale mu reisi uuesti rinda võtma. Aga praegu on su beebi veel beebi, varsti hakkavad nad ise ka rohkem võõristama ja ema puudumist tajuma (5-kuuselt peaks olema esimene, 8-kuuselt teine ja 13-kuuselt kolmas võõristamise iga - ja mul esimese lapsega läks täpselt nagu õpiku järgi). Seega ema reisile kaasa on lihtsalt ideaalne lahendus.
ReplyDeleteEi ole sa mingi rongaema ja kusjuures rongad on vaga head emad ;) Emasid ongi kahte tuupi, need kes tahavad 24/7 lastega koos olla ja need, kes vajavad vahel aega koos oma minaga. Mina kuulun ka teise gruppi ja minu 1,5 aastane on olnud teiste hoida. Ei ole tundnud tapvat igatsust ja olen alati oma aega taiel rinnal nautinud, parast puhanuna ja roomsalt lapse juurde naasnud, ilmselt taielik rongaema materjal!
ReplyDeleteMa arvan ka, et kui Sa ise õnnelik, siis rongaks see Sind küll ei tee. :-) Ja vastupidi pole ka paha ehk siis ema, kes tahab oma titega 24/7 koos olla (ja see teda õnnelikuks teeb, mitte kohusetunde pärast), on ka mitteronk. Õnnelikud ja puhanud vanemad on iga kell paremad kui närvis ja tigedad - ükskõik, kumbapidi.
ReplyDeleteMa muidugi olen ise täielik hülgurema, juba paarinädalase tite kõrvalt käisin koolitustel ja koosolekutel, nii et silm ka ei pilkund. :-)
Minu jaoks on see nii, et täiesti okei on ära käia, ise käisin ka juba 2- nädalase lapse uneajal linnas tuulutamas paar tundi. Aga samas, kuni aastaseks saamiseni minu arust oleks hea kui ei läheks pikalt ära. Pool päeva/päev, aga nädal on 7-kuusele palju minu arust.
ReplyDeleteOk, nädal seitsmekuuse jaoks oleks ehk palju tõesti, ega ma ka ei tea, tundus, et on ju suur laps juba:) Õnneks see "probleem" sai mu meelest ka parima lahenduse.
ReplyDeleteAga kui veel tagasi sõbranna juurde, siis mul on tunne nagu oleksin midagi eriliselt ekstreemset välja pakkunud, kui neil mehega kruiisile soovitasin minna, või noh üldse midagi lapseta teha, spaasse üheks ööks kasvõi. Samas...me lihtsalt mõtlemegi erinevalt, mõlemad ilmselt teemegi nii nagu meile õige tundub.
Eks see sõltub ju suuresti lapse toitmisviisist ka. Minul oli puhtalt rp laps näiteks ja tema kõrvalt oleks pikemalt ära käimine suht võimatu olnud. Lühemalt muidugi sai käia, pumpasin välja, aga suurt kogust naljalt ei pumpa ja sellega oli raskevõitu piima kätte saada ka.
ReplyDeleteEsimese lapse jätsin esimest korda hoida, kui ta oli 2-aastane. Tulemuseks oli see, et lapsehoidja ei saanud lapsega hakkama ja kutsus meid ürituselt ära. Laps lihtsalt nuttis lohutamatult, Teise lapse jätsime esimest korda hoida kui ta oli 1,5-aastane, kes hakkas õhtul nuuksuma. Käisime õhtusöögil, koju naastes mõlemad lapsed magasid. Ehk see oli abiks, et hoidja oli seekord kodus ja vanem laps oli ka juures.
ReplyDeleteMe jätame lapsi hoida ikka väga harva, pean silmas vanemat last. Väiksemat pole rohkem hoida jätnud. Mina olengi see imelik, kes puhkab koos lastega (spa-sse koos lastega). Minu lapsepõlv möödus vanaema juures, kõik nädalavahetused, kõik suved, koolivaheajad. Ma polnud kunagi oma vanematega, kellel olid nädalavahetused töövabad. Vanemat last veavad ämm ja äi pidevalt enda juurde, et nad tahavad hoida. Tead, kuidas see hoidmine välja näeb? Laps pannakse terveks päevaks telekat vaatama, sooja süüa ei tehta jne jne.