Brutselee jaoks pilte valimas

Kuna minu õnneks sattus ootamatult kätte talv ning Marek on sunnitud kõik oma kevadised õuetööd edasi lükkama, siis ei jäägi tal muud üle kui Brutselee jaoks pilte joonistama hakata. Selle tarbeks tuhisin ma vanades albumites, et talle näidata, kuidas Tilluke Delisa ja Suur Õde välja näevad ning leidsin terve hunniku naljakaid pilte, mida ma polnud ammu näinud.  Osa neist olid ikka päris kohutavad. Nagu näiteks see: 

14 aastat tagasi võis mind näha sellisena uhkelt ringi patseerimas. Valge kott on muideks Versace. Tädi Merlelt sain. Uskuge mind, kui ma ütlen, et ma olin selle koleda koti üle uhke. 

     *See üheksakordne Annelinna maja oli üliäge. Seal oli lift. Trepikojas sai  võõraste inimeste uksekella lasta ja siis minema joosta. Nemad läksid närvi. Meil, lastel, oli lõbus. Kivi tänavas selliseid mänge mängida ei saanud. 

*Siis kui mul veel Britt Idat ei olnud, keda nuku kombel riidesse toppida, tegin ma seda Tillukese Delisa peal. 

*Kohutav muusikamaitse saatis minu puberteediiga. Mark Oh (?), Nancy... rohkem ei saa pildilt aru. 

*Kui Suur Õde Norra õppima läks, kadus ka Brutselee. Mõne aja pärast ilmusid Brutselee asemele Päkapikud. Tilluke Delisa oli üks armas ja naiivne laps:) 

Lisaks sellele riputas üks vana klassivend eile FB-sse üles vanad klassipildid. Nii vahva leid. Minul on need pildid kadunud. 

 2c klass. Ma mäletan, kuidas õpetaja pahandas nende kahe tüdrukuga, kes olid unustanud piduliku koolivormi selga panna.  Ja seda mäletan ka, et mina tahtsin ruudulist kooliseelikut. Seda oli raskem saada. Mina tahtsin seda saada. Ma ikka kohe pidin eristuma. Ja no te vaadake neid lakk-kingi. 

         5c klass. Ma olin ikka korralik pailaps. Kui ma ei eksi, siis viiendas klassis sain 

ma oma esimese "nelja".  Sellist poppi teksaseelikut nagu minu kõrval istuval pinginaabril seljas, ei saanud ma kunagi. Emme ütles, et see on liiga kallis. Ma olin kade!

Siin ta mul siis nüüd istub. Ja joonistab. Hambad ristis. Mina ei ole ju süüdi, et ta kõike oskab;)