Sunday, March 23, 2014

„Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord."










Ma otsisin arvutist üht teksti, aga jäin hoopis üht teist teksti lugema. Millegi pärast tundus see mulle naljakas. Ja ma ei mäletanud seda enam. Kuigi ma tean, et see kunagi sai isegi kaante vahele pandud. 
                          ****
Vahel kohe tasub vanades asjades tuhnida ja tunda rõõmu selle üle, et igasuguste suurpuhastuste ja kolimiste käigus ei ole ma siiski kõike seda „mõttetut pahna” ära visanud. Nii tore on sentimentaalselt sorida vanades kirjades, juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole... Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:
„Kallis ema,
Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.
Kuidas teil läheb?
Liisu „

Suht totter, eksju? Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. No vot ja nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.
Lugesin hiljuti ühte nõuka-aegset raamatut, tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, aga samas oli seal kirjeldatud hetki, mis panid muigama, sest ka mina mäletasin neid.
Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.
Kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.
Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja ma leidsin alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha.
Neil olid alati nii lahedad jutud, mitte et ma midagi neist juttudest aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma isegi ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks (mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta). Kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus. Aga ega siis külaline ju kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud...”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ju ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud. Ei... siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada („ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?”), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Naabrivalve oli tol ajal ka ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud....
Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis olid veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli.
Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.”  
Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll).

Oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev.  Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

       Ikka ei ole ma seda lapsepõlvemälestust välja mõelnud:) Sest kuigi tädi elas kortermajas, kus justkui kõigile oleks pidanud juba 80ndate alguses telefonid olema, sai tema telefoni aastal 1997. 20 aastat peale järjekorras ootamist. 

14 comments:

  1. Sa räägid telefonidest nagu oleksid muldvana :) Ma võiksin vanuse poolest sulle ema olla, aga mäletan väga hästi, et 80-ndate alguses ei olnud meil küll mitte ühtegi ilma telefonita tuttavat. See oli millalgi 70-ndatel kui kõigil veel telefone polnud, aga sel ajal kui sina nii suur olid, et selliseid lugusid mäletada - no raske ette kujutada, et mõni pere veel ilma telefonita oli, eriti kortermajas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ju me siis olime ikka nii rotid lihtsalt, sest sel ajal, millest ma siin räägin elasime majas, kus wc oli koridoris, naabermajas polnud vett sees, vaid seda toodi kaevust ja helistamiseks oli kõrvaltänavas kollane putka.

      Delete
  2. Isegi meil oli telefon, elasime Kesk-Eesti tillukeses alevikus :p Ma olen aasta noorem. Vanaemal oli ka telefon, elas ühes külas.

    ReplyDelete
  3. Näed sa, mõtlesin, et oli naljakas lugu, aga sain teada, et mul oli hoopis nii kole telefonitu lapsepõlv või et me olime ikka nii kuradi vaesed või et ma mõtlesin selle välja. Ma vajan nii psühholoogi varsti!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina olen see telefoni-omanik, kes elas "luksuses" :) Ma loodan, et need kommentaarid olid rohkem irooniaga öeldud. Ma arvan, et elati palju suuremas luksuses kui meie. Meil polnud majas vett, wc oli küll toas, aga ilma veeta. Oli auto, värviline telekas ja sat-tv tuli meile ma pakun, et enne 92 aastat. Kuna mu ema oli õpetaja vene-ajal, siis elasid paremini hoopis need, kes töötasid kolhvoosis. Ja ma üldse ei kirjuta seda juttu siia selleks, et kelkida vaid lihtsalt tore on nostalgitseda. Olid ikka ajad, kui sai saia-leiva sabas käidud jne. Nooremad seda aega enam ei mäleta.

      Delete
  4. Ja kujuta ette ebaõiglust, mu vanaemal, kes elas ühes alevikus, oli ka telefon, samal ajal kui mina kasvasin kodus, kus polnud ei telefoni ega sooja vett:(

    ReplyDelete
  5. Ära muretse, Eveliis, pole Sulle mingit psõhholoogi vaja. Saime meiegi esimese telefoni alles 90ndatel ja jätkuvalt on olemas Tartu linnas majad, kus on välikäimla õues mitme korteri peale.

    ReplyDelete
  6. No meie saime telfoni järjekorra alusel ma arvan, et kui ma olin mingi 12 ja keskas siis juba oli ka tuttavaid kellele helistada. Elasime küll kortermajas aga sooja vett näiteks jagati ainult laupäev, pühapäev :D Ema tegi paar halba otsust ja järgmine kodu, kui olin viimases keska klassis, oli meil küll telefoniga, kuid vesi tuli väikses ühiköögis kraanist aga ainult külmana ning WC oli ühine.

    ReplyDelete
  7. Jumal tänatud, ma siis ikka pole seda lapsepõlvemälestust välja mõelnud;) kusjuures leidsin ka vanatädi kirja aastast 96 kui Norra kolisin. Ta kirjutab, et sai lõpuks ometi telefoni, peale 20 aastat järjekorras.

    ReplyDelete
  8. Meie saime telefoni kuskil väga 90ndate alguses (ma Eveliisiga sama aasta väljalase), aga me muidugi olime totaalselt maakad kah :) Ja maapiirkonnas, isegi alevis!, oli küll kortereid ja maju, kus ei olnud tollal telefoni. Ma ei imestaks, kui mõni saigi lõpuks mobiili, aga lauatelefonini ei jõudnudki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis tuleb ju hoopis nii vàlja, et mitte me kõik polnud jubedad rotid, vaid et kaks kommenteerijat elasid arusaamatus luksuses võrreldes teistega:D

      Delete
  9. Ilmselt on nii, et nõukaaegsed telefoniomanikud on nüüd internetiomanikud ja saavad palehigis kommenteerida. Need "luuserid", kel tol ajal telefonigi ei olnud, on aga veel tänaselgi päeval võrgulevist eemal ega tea blogide olemasolustki...

    ReplyDelete
  10. Minu lapsepõlvekodus oli telefon, aga enamusel meie majas ei olnud ning sageli käisid naabrid meie juurest helistamas ja ka naabrite tuttavad helistasid ja palusid teisest korterist kedagi telefonile kutsuda. Ega muidugi tühja juttu ei aetud, seda tehti ainult tähtsate teadete edastamiseks.
    Kui abiellusin ja ära kolisin, jäin telefonituks, sest mehe vanemate individuaalmaja asus Tallinna äärelinnarajoonis, kus telefoniliine polnud. Mu lapsedki ( umbes Eveliisi vanused) said rahulikult kasvada ilma et vanemad oleks neid kogu aeg telefoni teel juhendanud.
    Telefoni saime alles 90-ndate alguses.

    ReplyDelete
  11. Meie pere sai telefoni 80ndate lõpus, enne seda oli meie külas täpselt üks telefon, kust siis suure vajadusega helistati. Muidu oli ikka kirja teel suhtlemine või kohaleminek. Ja siis, kui meie telefoni saime, sai veel umbes kolm pere telefoni, ehk kokku siis neli (või viis telefoni küla peale).

    Ja isver, kui peen oli olukord, kui Tartus ülikoolis käies rendikasse telefoni saime (98. aasta algus) - ei pidanudki koju helistamiseks taksofonikaarte kasutama. :-)

    ReplyDelete