Väike väänik õppis mõni aeg tagasi end keerama. Jeeiii, jube vahva, hüüdsime me. Vaata, kuidas ta ukerdab! Nii tore! Lõpuks ometi teeb ta midagi muud peale lamamise!
Alguses keeras väike väänik end vähem, aga nüüd viimased nädal aega arvab ta, et seda peab tegema kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, mähkmeid vahetades, istudes, süles olles, pestes...you name it.
Nii ei tee ta mu elu üldse lihtsaks, mähkmete vahetus ja riidesse panek on nagu prooviks kaheksajalga kotti panna, jalad ja käed vehivad eri suunas ja vupsti! kõhuli ta jälle ongi, mina vaatan nõutult, mähe näpus, kõrval.
Ja siis ta vihastab. Vihastab, et on kõhuli ja näeb eemal asju, aga ei jõua nendeni. Sest ta lihtsalt ei oska veel. Sellest ei saa ta aru. Ma olen talle püüdnud küll seletada, et viiekuune ei oska veel edasi liikuda, aga tema ei kuula mind, tema vihastab ja püüab jonnakalt, kuid siiski (kahjuks/õnneks) tulemuseta, edasi liikuda.
Ma olen talle püüdnud ka selgitada, et jube vahva, et sa nüüd keerata oskad, aga seda ei pea kogu aeg tegema. On tore küll, et oled uue oskuse omandanud, aga...Et noh ütleme, et mina õpiksin nüüd mingil veidral põhjusel ära õmblemise või heegeldamise, siis ometigi ei teeks ma seda ju kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, istudes, autoga sõites. Või?
Ma kohe tegelikult ootan kui ta roomama hakkab, tundub, et targemate lapsevanemate ennustused lähevad täide. Siis ei saa ma üldse enam rahulikult istuda. Aga kas ma siis äkki lõpuks ometi peenikeseks? Kui ma kogu aeg pean tal sabas roomama? See osa plaanist mulle meeldiks.
No comments:
Post a Comment