Nii küsiti nii minult kui Marekilt, kui me vastasime, et ma "ikka veel Tartus olen". Nii kaua, imestasid kõik. Miks ometi, küsiti. Mis juhtus?
Vastus on väga lihtne. Juhtus see, et Tartus sattus olema liiga palju üritusi ning tundus raha- ja ajaraiskamine edasi-tagasi sõita. Seepärast ma nii pikalt seal olingi. Ei mingit intriigi. Ei midagi põnevat. Muidugi kui me oleksime kuulsad, siis oleksid ajalehed saanud nii mõnegi artikli. Näiteks mind nähti reede õhtul Tartus Noiris vanema härrasmehega. Mis sellest, et me oleme nii ühte nägu, et kellelgi ei saaks kahtlustki olla, et tegu on kõigest mu isaga. Loo oleks ikka saanud. Kes on see salapärane vanem meesterahvas, kellega Eveliis Tartus küünlavalgel veini joob, samal ajal kui Marek Diibis tööl on. Aga me ei ole kuulsad:)
Ja Tartus on natuke mugav. Odavam ka kui Keilas juuksuris+maniküüris käia. Naersime, et olen nagu Soome turist, kuid tegelt ka Keilas läheb mul juuksur ja maniküür ning kulmud maksma 50-60 eurot, Tartus kulus mul viimati 30. Isegi koos autosôiduga tuleb soodsam. Kôik asub käe-jala juures ning lapsehoidjaid on varnast vôtta. Kui ma tahaks Tallinnas juuksurisse minna, peaks Marek terve päeva vabaks vôtma. Me ei saa seda hetkel lubada:)
Nii et ega ma väga ei kurtnud, et Tartus pidin olema, kuigi natuke ikka tuli igatsus peale.
Sündmusterohke Tartu nädala põhisündmuseks oli Ida Tantsukooli galakontsert. Kui keegi veel ei tea, siis mulle meeldib kohutaval kombel ballett. Seepärast ongi mul hea meel, kui Heily meid kõiki aastas korra "sunnib" teatrisse minema. Keegi ei keela mul muidugi rohkem teatris käia. aga ma olen võrdlemisi laisk. Ja pealegi ei esine (veel) kõikides etendustes peaosalisena meie lemmikbaleriin Laureen. Minu imekaunis ristitütar. Mis sellest, et vaene laps sellise ristimata ristiema tõttu ristimata on ja noh, ega mu'st mingit erilist tolku muidu ka pole olnud, aga see selleks. See pole tähtis. Tähtis on see, et ma saan ilmselt kunagi öelda, et see, kes seal laval peaosalisena tantsib on minu ristitütar;)
Ma ei hakka etendusest endast rääkima. Kõik, kellele ballett meeldib, teavad, et kolmetunnine etendus on puhas rõõm ja need, kellele ballett ei meeldi, peavad seda puhtaks piinaks. Nii lihtne see ongi!
Enivei...
Ma olen lapsena käinud vist tuhandes trennis ja veel rohkemates huviringides, aga püsima ei jäänud ma kuhugi. Ei olnud mul viitsimist, püsivust ega tegelikult tahtmist ka. Palju ägedam oli naabripoistega trihvaad või luurekat mängida, puu otsas raamatut lugeda või niisama logeleda. Keegi ei sundinud ka. Kuid olgem ausad, ma ei usu, et sundimisega minuga väga kaugele oleks jõunud. Kui ma ikka ei viitsi, siis ma ei viitsi, isegi kui ähvardatakse.
Ja siis on olemas Laureen. Noor neiu, kes juba viie aastaselt olevat lasteaias öelnud, et temast saab baleriin. Kõik lapsed on öelnud, kelleks nad tahavad saada: kosmonaudiks, veoautojuhiks, müüjaks, sotsiaaltöötajaks, arstiks, teadlaseks, elektrikuks. Need soovid lähevad meelest ära. Ilmselt tahtsin mina ka väiksena kellekski saada, aga kelleks, ma ei tea. Tõenäosus on, et ma ei ole selleks igatahes saanud. Laureen ei visanud õhku niisama sõnakõlksu. Ta oli otsustanud saada baleriiniks ja hakkas oma unistuse nimel töötama.
Mina olin 30-aastane kui julgesin hakkama mõtlema, et unistused ei ole vaid unistamiseks, et neid võib tegelikult ka täide viia. 33-aastasena olen ma jõudnud ühe oma unistuse täitumiseni.
Ma saan aru, et suur töö ootab veel ees, kui ta tahab maailma vallutama minna. Uskuge mind ta läheb ka. Me veel kuuleme temast, selles pole kahtlustki. Ma imetlen ühe noore neiu pühendumust ja kirge. Ta õpib isegi vene keelt, sest seda on tal tulevikus vaja. Ma ei usu, et paljud sama noored oskavad niimoodi mõelda.
Laureen teab, mida ta tahab ja ta püüdleb selle poole. Sihikindlalt.
Täitsa võimalik, et selliseid pühendunud noori on veel, ma lihtsalt ei tunne väga palju lapsigi. Välja arvatud üks teine noor neiu, kes juba sünnist saati ujumisega tegeleb ja võistlustelt kuldmedaleid nopib nagu õunu puu otsast.
Seepärast ma imetlengi neid, keda tunnen. Mul on hea meel, et nad ei töllerda niisama sihitult ringi, vaid on võtnud endale eesmärgid. Ei oota ja ei karda ja ei soiu siis kunagi kiiktoolis, et mis oleks võinud olla, kui...
Sündmusterohke Tartu nädala põhisündmuseks oli Ida Tantsukooli galakontsert. Kui keegi veel ei tea, siis mulle meeldib kohutaval kombel ballett. Seepärast ongi mul hea meel, kui Heily meid kõiki aastas korra "sunnib" teatrisse minema. Keegi ei keela mul muidugi rohkem teatris käia. aga ma olen võrdlemisi laisk. Ja pealegi ei esine (veel) kõikides etendustes peaosalisena meie lemmikbaleriin Laureen. Minu imekaunis ristitütar. Mis sellest, et vaene laps sellise ristimata ristiema tõttu ristimata on ja noh, ega mu'st mingit erilist tolku muidu ka pole olnud, aga see selleks. See pole tähtis. Tähtis on see, et ma saan ilmselt kunagi öelda, et see, kes seal laval peaosalisena tantsib on minu ristitütar;)
Ma ei hakka etendusest endast rääkima. Kõik, kellele ballett meeldib, teavad, et kolmetunnine etendus on puhas rõõm ja need, kellele ballett ei meeldi, peavad seda puhtaks piinaks. Nii lihtne see ongi!
Kuigi ma pean ütlema, et need kôige tillemad, natuke pontsakamad balleriinid, kes nii püüdlikult maikellukesi mängisid, olid lihtsalt nii imearmsad. Kohe sellised, et oleks tahtnud neid suure tädi kombel pôsest näpistada ja titehäälel nunnutada, et oioioi kui armsad. Neid päriselt ka oli armas vaadata, nii siirad ja toredad. Ehh, nagu pisikesed lapsed ikka. Jah, there, I said it, lapsed on armsad, ka võõrad lapsed. No mitte kôik, aga suur osa siiski.
Enivei...
Ma olen lapsena käinud vist tuhandes trennis ja veel rohkemates huviringides, aga püsima ei jäänud ma kuhugi. Ei olnud mul viitsimist, püsivust ega tegelikult tahtmist ka. Palju ägedam oli naabripoistega trihvaad või luurekat mängida, puu otsas raamatut lugeda või niisama logeleda. Keegi ei sundinud ka. Kuid olgem ausad, ma ei usu, et sundimisega minuga väga kaugele oleks jõunud. Kui ma ikka ei viitsi, siis ma ei viitsi, isegi kui ähvardatakse.
Ja siis on olemas Laureen. Noor neiu, kes juba viie aastaselt olevat lasteaias öelnud, et temast saab baleriin. Kõik lapsed on öelnud, kelleks nad tahavad saada: kosmonaudiks, veoautojuhiks, müüjaks, sotsiaaltöötajaks, arstiks, teadlaseks, elektrikuks. Need soovid lähevad meelest ära. Ilmselt tahtsin mina ka väiksena kellekski saada, aga kelleks, ma ei tea. Tõenäosus on, et ma ei ole selleks igatahes saanud. Laureen ei visanud õhku niisama sõnakõlksu. Ta oli otsustanud saada baleriiniks ja hakkas oma unistuse nimel töötama.
Mina olin 30-aastane kui julgesin hakkama mõtlema, et unistused ei ole vaid unistamiseks, et neid võib tegelikult ka täide viia. 33-aastasena olen ma jõudnud ühe oma unistuse täitumiseni.
Laureen nii kaua ei oodanud. Ja vaadake, kuhu ta juba on jõudnud.
Kõik fotod:Kstina Vallimäe
Ma saan aru, et suur töö ootab veel ees, kui ta tahab maailma vallutama minna. Uskuge mind ta läheb ka. Me veel kuuleme temast, selles pole kahtlustki. Ma imetlen ühe noore neiu pühendumust ja kirge. Ta õpib isegi vene keelt, sest seda on tal tulevikus vaja. Ma ei usu, et paljud sama noored oskavad niimoodi mõelda.
Laureen teab, mida ta tahab ja ta püüdleb selle poole. Sihikindlalt.
Täitsa võimalik, et selliseid pühendunud noori on veel, ma lihtsalt ei tunne väga palju lapsigi. Välja arvatud üks teine noor neiu, kes juba sünnist saati ujumisega tegeleb ja võistlustelt kuldmedaleid nopib nagu õunu puu otsast.
Seepärast ma imetlengi neid, keda tunnen. Mul on hea meel, et nad ei töllerda niisama sihitult ringi, vaid on võtnud endale eesmärgid. Ei oota ja ei karda ja ei soiu siis kunagi kiiktoolis, et mis oleks võinud olla, kui...
Unistused ei ole vaid unistamiseks.
No comments:
Post a Comment