Sunday, October 25, 2015

Madal valulävi, paratamatus või päriselt netikiusamine?


Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest,  et mitte ühelgi juhul ei ole okei kedagi (internetis) taga kiusata. Kuigi mind natukene häirib, et ühtäkki on kõikidele Eesti blogijatele blogimine töö, siis ma selles kontekstis nimetaksin seda ikkagi töökohaks. Ja kujutage nüüd ette, et te lähete iga päev tööle, kus keegi teid ühel või teisel moel ahistab, ütleb teile koledasti, sõimab teid või ähvardab teie elu ja perekonda. See ei oleks ju aktsepteeritav? Anonüümsus internetis aga annab paljudele liiga palju vabadust. Väga tihti on mu kõrvust jäänud kõlama "aga ise sa oled avalik blogija, lepi sellega". 

Jah, ma olen nõus selle osaga, et mingil määral on see kõik paratamatus. Nagu ma olen n+1 korda öelnud, me oleme meelelahutus, "uue ajastu reality staarid" ning sellega käivad kaasas kommentaarid, mis meile tihti meeldida ei pruugi. Eriti kui kirjutada provotseerivatel teemadel ja/või ise kedagi/midagi kritiseerides. Nii nagu on sõnavabadus blogijatel, on sõnavabadus ka kommentaatoritel ja tahame me või mitte igas kommentaaris võib olla ka kübeke tõtt (sel teemal olen ma juba ka kirjutanud siin)
Muidugi ei saa ma öelda, et ma teinekord ei haavu kui keegi mu välimust kritiseerib, mind saamatuks käpardiks või halvaks emaks ning naiseks nimetab, kuid ma olen õppinud neid kommentaare endale mitte naha vahele laskma. Õnneks leidub maailmas ka inimesi, kelle jaoks ma olen kena, vähemalt üks inimene, kelle jaoks ma olen kõige kenam, ning samamoodi on selle emaduse ja muude teemadega. Ma olen endale teadvustanud, et alati jääb keegi mind kritiseerima. Minu enda valik on, kas lasta end häirida.

Nüüd aga tuleb ka selliste kommentaaride varjupool. Blogija ei ava end 100%, on asju, millest lihtsalt liiga avalikult rääkida ei saa ühel või teisel põhjusel, kuid kommentaatorid sellele ei mõtle. Nad ei mõtle, et võib olla samal ajal kui nad kedagi "peast haigeks" või "abordijäänuseks" nimetavad, võib see blogija jaoks olla rohkem kui vaid sõnad, millega haiget tahetakse teha. 
"Ära siis blogi" või "kasvata paks nahk" on kaks teist levinud kommentaari kui blogija anonüümsete kommentaaridega hakkama ei saa. Jällegi, ma olen mingil määral nõus. Ma arvan, et Eesti blogijate valulävi on tihti liiga madal.

Norras on hetkel käimas saatesari netivihkajatest. Ma nägin osa, kus räägiti 20-aastasest Sophie Elisest (link), kes on Norra üks tuntumaid blogijaid ja siis ma leidsingi end mõttelt, et Eestis on selles mõttes kõik õnneks veel lapsekingades.
Ma ei ütle, et kedagi ei kiusata internetis taga (kiusatakse küll!, ma ju ise olen lugenud teemasid, kus ma mõtlen, et kui mul lugejana hakkab halb, siis mida peab tundma inimene, kellest kirjutatakse.*), kuid ma julgen ka arvata, et suur osa blogijaid reageerib üle. Kas siis põhjusel, et tunda end nö staarimana - me ju teame, kuidas Eestis armastatakse staare vorpida - lootes nii sellest kasu saada või siis lihtsalt on blogijate valulävi liiga madal. Iga eriarvamus ning kriitika ei tähenda veel tagakiusamist ja ahistamist. Me peaksime oskama teha vahet lahmimisel ja konstruktiivsel kriitikal. Muidugi saan ka mina "konstruktiivset kriitikat", mida ma ei suuda/taha/oska vastu võtta, mõnikord ma vastangi ülbelt ja/või üleolevalt, teinekord "märtrina, kellele kõik liiga teevad" ja kolmas kord kustutan ma kommentaari lihtsalt ära, kehitan õlgu ja mõtlen, et miks keegi raiskab oma aega, et öelda mulle kui halb, kole, paks, loll, kirjaoskamatu, saamatu ma olen. Päevad ei ole vennad. Ühel päeval olen ma "badass", teisel päeval "pehmeke". 

Aga tagasi Sophie Elise juurde. Mõned kommentaarid tema blogist on näiteks "ma loodan, et mõni moslem sind ära vägistaks ja sulle tuleks mõistus pähe peksta", "visake ta huntidele, et ta grupivägistatakse ja tal pea maha võetaks", lisaks need "tavapärased" kommentaarid, kus ta on "hoor", "sekslelu" ja siis veel need klassikalised justkui blogimise juurde kuuluvad kole, loll, paks, rõve kommentaarid.
Ei ole ta välimus ka minu teetassike, kuid ma ei kujunda oma arvamust inimesest vaid välimuse järgi. Ma loen ta blogi ja pean ausalt tunnistama, et roosablogija kohta on vägagi hea kirjutaja, lisaks avameelne ja aus. Täiesti adekvaatne meelelahutus. Ja üks asi on tõesti lihtsalt negatiivsed kommentaarid, kuid teine asi sellised, mis üle piiri lähevad. Internet on täis selliseid vihkajaid.
Niisiis otsustas Norra telekanal TV2  teha saatesarja, kus ip-aadressi järgi otsiti üles netivihkaja ning pandi ta oma ohvrile silma vaatama (Eesti produktsioonifirmad, hint, hint! Selline reality müüks ju täiega!).
Sophie Elise puhul mehega, kes tunnistas, et ta tunnebki end paremini kui saab halvasti ära öelda. Kusjuures tegu oli täiesti tavalise vanema mehega, sellise tavalise naabrimehe tüübiga, kes sulle ilmselt trepikojas naeratab ning sa ei oska mõeldagi, et just tema lõbustab end viha täis kommentaaride kirjutamisega (episoodi saare huvi korral vaadata siit).

Selle saate vaatamine panigi mind mõtlema, et meie siin Eesti blogitiigis peaksime kaks korda mõtlema enne kui ütleme, et keegi meid netis taga kiusab või ahistab. Meil on vedanud.
Muidugi ei mõista ma tegelikult, miks üldse on vaja kohti, kus anonüümselt teisi inimesi arvustada, nende kohta laimu või pahatahtliku kiusu ajada või jagada privaatset infot, mis ühel või teisel moel nendeni on jõudnud, kuid mis ma ütlen...Anonüümsus muudab inimesi tundmatuseni.


*Eraldi teemana tuleks rääkida kontrollist/kontrollipuudumisest foorumites.  Eriti kui palutakse teemade kustutamist, sellisel juhul tuleks analüüsida, kas tegu on blogija madala valulävega või siiski kommentaaridega, mis ühel või teisel moel kahjulikud on.


10 comments:

  1. Ma olen nõus sinuga selles osas, et anonüümsus tõesti muudab inimesi tundmatuseni. Mulle kirjutas kunagi igapäevaselt ask.fmi (siis oli see veel uus ja huvitav koht, kuhu ka konto tegin) õelusi ja labasusi üks endine klassiõde, kes siiani vahel minu FB pilte kommenteerib jne, kuid kellega juba aastaid ei suhtle (ega olnud suhelnud ka paar aastat enne seda ask.fm teemat) Tema ei tea siiani, et mina olen kursis, et see tema oli.
    Samas. Blogija on ju avaliku elu tegelane. Suurema lugejatearvuga blogijad ise pingutavad, et selleks saada. Näiteks Mallukas. Selle pärast on minu meelest veider, kui ühtäkki ollakse arvamusel, et "Mina võin kõigi kohta kõike öelda, aga minu kohta keegi halvasti arvata ei tohi, lasen enda kohta käivad teemad eemaldada ja otsin teid ebaseaduslikult ip-aadressi pidi üles ja tulen kaameraga ukse taha!" Et ee... Netikiusamine ei ole normaalne asi, mida teha ja mõistan selle hukka, aga nt. perekoolis olid Malluka kohta suhteliselt konstruktiivsed, arutavad, mitte lahmivad/sõimavad teemad ning ta lasi ka need kustutada. Et mingi kriitikataluvus võiks siiski olla, eriti, kui oled ise selle tee valinud, et tuntud blogija olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need teemad, mida mina Marianni kohta lugesin, läksid ikka kohati väga koledaks ära ja liiga palju oli seal mu meelest just lihtsalt solvamist solvamise pärast, nii et selles mõttes ma saan väga hästi aru, kuidas see võib hulluks ajada kui keegi ikka päevast päeva solvab. Ma tegelikult küll loodan, et just konkreetse foorumi teemakäsitlusi ning kommentaare hakatakse rohkem jälgima. Mäletan ma ju ise, kuidas iga teema, kus mind mainiti, tõi keegi välja võlgnevuse. Keegi kommenteeris juuksevärvi või jalanumbrit kui juba pidi keegi ära mainima hoopis teise teema. Aga noh see selleks.

      Delete
    2. Ma ühtepidi ei poolda ka anonüümsete kommentaatorite nõiajahti, kuid pean tunnistama, et tegelikult ma kohe täitsa tahaks kohtuda mõne sellise "kole paks loll, pole ime et su mees sind petab" kommentaari kirjutajaga. Vahet ei ole siis, millise blogija kohta seda öeldud on.
      Samuti tahaks ma teada, kel oli (on?) haiglane huvi lahata teatud teemasid, ma tahaks silmast silma selliste "kõiketeadjatega" kohtuda.
      Nii et ma mõistan kui ikka lõpuks kopa ette viskab

      Delete
  2. Väga hea postitus. Olen ise ka mõelnud, et tihtipeale blogijad reageerivad natuke üle. Aga veel vähem mõistan ma inimesi, kes kellegi lapse kohta ütlevad abordijäänus vms. Miks? Miks peab midagi sellist ütlema?
    Aga kui nüüd rääkida hoopis teisest teemast, siis kas Norras on botoxi süstimine väga levinud? Ma ikka aegajalt vaatan erinevaid Norra blogisid ja pea kõik blogijad, keda ma näinud olen, on endale botoxit huultesse süstinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Norras oli mingi aeg botox nii levinud, et keskkooli (või isegi põhikooli) lõpetajad soovisid neid protseduure endale lõpukingiks. Ajuvaba, kuid tean ka praegu ise inimesi, kes botoxi süste planeerivad.

      Mis aga puutub üle reageerimisse ja kommenteerimisse, siis ma arvan, et meil, blogijatel, on veel palju õppida, et mõista, mis on selline netivihkamine (nagu SE näite puhul), mis eriarvamused ning konstruktiivne kriitika ja mis lihtsalt mõttetu müra, mida on täis iga teise artikli kommentaariumid.

      Delete
  3. Aga ma ei pea ju ebameeldivaid ja solvavaid kommentaare üldse avaldama ja mis peamine. Igaüks saab panna oma blogi sellisesse seisukorda, et anonüümsed üldse kommenteerida ei saaks. No-jh, Ask Askiks, muide ka seal saab anonüümseid kommentaare mitte lubada, kui ei taha.
    Aga miks Mallukas peaks aktsepteerima ja laskma enda kohta igasugust soga kirjutada? Olgugi, et ta on avalik blogija? Teate, mida rohkem enda kohta negatiivset teiste käest kuuled, seda vähem see kõigutab. Vähemalt mul on see küll nii. Olin kunagi koolikiusamise ohver ja muide ka lähisuhte ohver. See tegi mind nii tugevaks, et teiste ja nn. üldsuse arvamus mind üldse ei huvita. Mina ajan oma asja ja kui ei meeldi, siis pole vaja mind vaadata jne...Sedasama, mida soovin endale, aktsepteerin ka teiste inimeste juures. Ma ei lähe kedagi halvustama ega õpetama. Elagu oma elu nii, kuidas ise paremaks peab. Mina ju ka teen sedasama...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma igaks juhuks ütlen, et minu postitus ei ole kuidagi mõeldud Malluka kritiseerimiseks, ma leian, et tema materdamine on piisavalt kahepalgeline. Ses mõttes, et kui on loosimised ja paroolid, siis kisavad kõik kooris "Mallu hea", samal ajal ma olen veendunud, et need samad inimesed pritsivad ka sappi foorumites.

      Kui ma olin noorem, siis ei talunud ma grammigi kriitikat. Väga raske oli nii elada. Nüüd talun kriitikat tunduvalt paremini, mis samas ei tähenda ju sugugi, et halval päeval ma seda hinge ei võtaks. Ma ei lase osasid kommentaare läbi, sest need hakkasid ilmselt oma elu elama, sest 24/7 ma netis ei ole ning olen näinud, mis võib juhtuda ilma nö kontrollita. Samas ma ise ju näen neid kommentaare ikka ja pean ausalt ütlema, et need on mind viinud endast väga välja ja ma mõistan, millised tagajärjed ka neil "süütutel" kommentaaridel olla võivad

      Delete
  4. Väga hea tekst. Kriitika on privileeg ja anonüümsus vastutus.

    ReplyDelete
  5. Loll on see, kes vabandust ei leia.
    Ma olen kahe käega konstruktiivse kriitika poolt. See on edasiviiv, samuti nagu on eriarvamused (juhul kui need on esitatud mõistlikult).
    Samas ma arvan, et paljud kommenteerijad ei mõista seda piiri kriitika ja mõnitamise/laimamise/kiusamise vahel. Ja vahel võiks ka üldse kirjutamata jätta. Vaikimine ON kuld.
    Näiteks välimus. Inimene saab muuta riietust, soengut, meiki aga ei saa muuta nägu ega keha (ei räägi hetkel kehakaalust vaid kujust ja muudest omapäradest). Milleks öelda, et kuule, su nina nagu kartul? Ma arvan, et iga inimene on teadlik oma "puudujääkidest" ja kuigi üks-kaks kommentaari ei tee midagi siis 40 sellist päevast päeva pluss foorumipostitus kindlasti mõjutavad tahes tahtmata.
    Või laps. Sellest ma ei saa aru, kuidas saab last rünnata? Ja eriti just need, kes ise on lapsevanemad?! Vot see on näiteks teema mille puhul tunnen, et ükski lapsega blogija ei tohiks paksu nahka kasvatada vaid tulebki teha nagu Mallukas, kes nõudis nende teemade kustutamist.

    ReplyDelete