Friday, October 9, 2015

Näide kainest talupojamõistusest? /Visit to Puraviku windmill smithy


Eelmisel nädalal oli mul Raplamaa Ettevõtlusnädala raames au esineda ettekandega Norra ekspordi teemadel. Ma pean ausalt tunnistama, et suureks kõneinimeseks ma end ei pea ja veel pühapäeval mõtlesin, et äkki ma ikka jään haigeks või midagi. Kui kõik oma korrektsete ja kenasti ettevalmistatud ettekannetega esinesid, tundsin mina end nagu petis, kes on kogemata valesse kohta sattunud, ma olin kindel, et mul pole midagi asjalikku või huvitavat rääkida. Tundub aga, et läks vist siiski teisiti. Igatahes oli minu 45 minutit täis küsimusi, naerupahavakaid, arutelu. Ma tänan RAEKi selle kogemuse eest ja eriti muidugi Riinu, kes mind sinna esinema kutsus. 
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldsegi endast rääkida, ennast jälle kiita nagu mõne anonüümse kommentaatori näpud ilmselt juba sügelevad kirjutama, ma tahtsin jagada teiega üht ääretult sümpaatset ettevõtet, millega ma tänu samale esinemisele tuttavaks sain -  Puraviku tuuleveski sepikoda. 
Ma tegelikult kibelesin peale esinemist küll kohe koju, kuid kutse sepikoda külastada oli niivõrd sümpaatne, et ma lihtsalt pidin selle väikese autosõidu vales sõidusuunas ette võtma. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kahetsenud, kui ma poleks sinna läinud...sest siis ma lihtsalt ei teaks, kui paljust ägedast ma ilma oleks jäänud. Esiteks on tuuleveski-sepikoda ise juba vaatamisväärsus. Me kõndisime mööda tolmuseid veskitreppe aina kõrgemale ja kõrgemale, igasse ruumi sisenedes ahhetasin ma nagu pöörane. See oli nii paganama kihvt. Ma kujutasin ette, kui äge oleks seal ööbida. Tõeline romantikapakett! Samas tuli mulle millegipärast silme ette selline lasteraamat nagu "A nagu Aabel", kus kurjategijad vanasse veskisse väga varastatud pildi olid peitnud. Natuke kõhedusttekitav. Aga jumala eest, no nii paganama kihvt, et ma olin kade, et see veski minu oma ei ole.

Ja siis muidugi toodang. Mitte et ma ei teaks, mis sepised on, aga päriselt...ma olin vaimustuses. Mulle meeldis see väikene vimka, mis osade asjade juures oli. Näiteks "suure veinisõbra korgitser", mis oligi sõna otseses mõttes suuuuuuur. Midagi mulle;) Mulle tundus, et kõikidesse asjadesse oli sisse pandud hing ja rõõm oma tegemisest. Ei mingi masstoodang, vaid selline nö hobikorras nikerdamine, mis suure tõenäosusega ikka nii väga hobi enam ei ole. Aga mis saaks olla veel parem kui ühendada töö ja hobi? Kui te ei tea vastust, siis minge Puraviku tuuleveski sepikotta. Seal näete te vastust oma silmaga. 

Kõige rohkem aga meeldis mulle see, mida ma nimetaks kaineks talupojamõistuseks. Omanikud nimetasid end tagasihoidlikult "mõistuselt seppadeks", kõigesse suhtuti erilise rahuga - ah sellele katusele, me viskasime mulla ja seemned, sest meil polnud raha katuse jaoks, ah, see korrus siin ootab oma aega, kümme aastat on oodanud, võib olla kümne aasta pärast leiame õige kasutuse, ah...
Ometigi ei olnud selles kõiges midagi suvalist nagu mulje võib jääda. Kõk toimis ja juba üle kümne aasta, ilmselt just selle rahuliku ja mõnusa suhtumise pärast. Kas see on näide kainest talupojamõistusest? Ma loodan, et tegijatel jätkub seda ka tulevikus ning nad ei lähe mingil hetkel kätte kommertsiks ja ei muuda oma imelist tuulikut pippuripihvi ja tomati-kurgisalatit pakkuvaks tuulikuks, vaid oskavad jätkata samal lainel. Olles mõistuselt "vaid" sepad. 

Kui te Raplamaale satute, siis ärge sõitke nende tuulikuni näitavast sildist tee ääres niisama mööda. Nagu mina n+1 korda teinud olen (me sõidame aega-ajalt seda teed pidi Tartusse). 












Last week I had the oppertunity to visit a small smithy in Raplamaa county, not more than 35 km from Tallinn. I attended on a seminar in Rapla and talked about export to Norway and was actually eager to drive back home after the seminar, but the invitation to visit the smithy was so pleasant that I just couldn't resist the small ride in opposite direction. 
I am so glad I did, because this smithy located in old windmill (from 1815) is one of the coolest places where I have been in Estonia lately. Puraviku windmill smithy.
First the windmill itself is worth visiting. It's old, it's rustic, it's dusty and it's romantic! It would be a perfect destination for a romantic getaway. PS: They rent the rooms for seminars and parties, so in theory it would be also possible to stay there. This would be so cool. A bit creepy perhaps - I have watched toooooo many horror movies in my life, but still I could see how romantic the place could be.  I am not the best photographer - but look at the view on the first photo!

And then of course the products. Newly made ironwork. All wrought iron items are custom-made according to requests of the clients by old methods of ironworking. I found so many things I needed;) 
From iron tacks to wine openers. 

The owners are also very nice and friendly, modestly the call themselves "simple blacksmiths", I don't think they are that simple if they have managed to run this place for over ten years. I really liked their modest attitude which showed that if you combine work with hobby the results are...Well, the results are... Just go and check it out yourself when you are in Estonia. It IS a place worth to visit! And I do hope they will not decide to turn the windmill-smithy into a "pippuripihvi and oluta"-kind of place one day. Somtimes it seems to me that too many places in Estonia choose to loose their faces for obvious reasons...




No comments:

Post a Comment