Tuesday, November 30, 2010

Liigutav mitteliigutav kingitus


See sama ilusasse paberisse pakitud kingitus, mis mu uudishimu ja kannatlikkuse kaks päeva proovile pani sai eile õhtul lahti tehtud. Minu üllatuseks ei tulnud sealt välja midagi, mis oleks võinud kooruda, poegida, paljuneda, isegi liigutada, küll aga tuli sealt välja üks armas ja südamlik jõuluaja kingitus. 24 tillukest pakikest hoolikalt pakitud, numbrid peale kirjutatud ja segamini aetud, et mul ikka raskem oleks number 1. üles leida:)
Okei, nüüd pean ma järgmise paki avamisega ootama neljapäevani, sest 1. sai ju enneaegselt avatud, aga mul on hea meel, et Helle tunneb mind nii hästi ja ei lasknud mul rohkem praadida ning lubas paki paar päeva varem avada:) Muidu oleks ma pidanud veel kaks päeva pakki ühelt poolt ja teiselt poolt katsuma, õrnalt raputama ja nuputama, et mis asi see küll olla võiks.
Kuigi ma ei kannata silmaotsaski talve ja külma (kuigi lund on ju aknast ilus vaadata), siis sellised ootamatud kingid, emmelt saadud jõulukardinad, välja otsitud kuuseehted ja lumised jäljed külmas esikus panevad mind seda aastaaega isegi natuke armastama. Tundub, et südamesoojusega saab külma isegi eemale peletada?

Jõulujuttu:)


Andrus Kivirähk – Isa susside saladus

"See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi.
Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.

"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.
"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."
"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?”
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
"Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"

Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. "Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal. "Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"
"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinast juttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva juures:
"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?"
"Kallis inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.

Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles: “Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. "On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!"
"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?"
"Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!" õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"
"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.

Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy" konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli kadunud.
"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!" Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.

Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.

Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.

Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi ja autovõtmed. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades - nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..." Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe". Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhnastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent.

Monday, November 29, 2010

"A true friend is someone who thinks that you are a good egg even though he knows that you are slightly cracked."

Nädalavahetus möödus jälle kord imeliste sõprade seltsis. Teadmine, et mind ümbritsevad siirad inimesed, kes on mu sõbrad hoolimata sellest, et tunnevad mind, paneb mind alati õnnelikuna tundma. Eriti väärtuslik on see teadmine olukorras kui saad teada, kuidas osa "sõpru" su selja taga käituda võivad. Mind paneb alati imestama, miks jagunevad inimesed kahte gruppi. Ühed, kes igas olukorras jäävad iseendaks, kellele sa võid alati loota, kes ei reeda sind kunagi. Ja teised, kes külma kõhuga käituvad nii nagu neile parasjagu soodne ja sobiv on. Kõige kummalisem on, et need teise gruppi kuuluvad inimesed kipuvad kurtma ja halama, et neile tehakse liiga ja nad on nii üksikud. News flash: te jääte veelgi üksikumaks mida kauem niimoodi oma sõprade-sugulaste käitute! (mõelge, mis võiks küll olla põhjus, et kauaaegsed sõbrad enam teie telefonikõnedele vastata ei taha?)
Aga siiski...mina tahtsin rääkida hoopis oma headest sõpradest - meie õhtusöögi seltskonnast. Juba terve aasta oleme me kuuekesi (viimasel ajal seitsmekesi, sest meiega liitus ka Tilluke Delisa) igal kuul saanud kokku ühisel õhtusöögil, et üksteist maitseelamustega üllatada, lõbusalt aega veeta ja lobiseda. Hea põhjus kokkusaamiseks, muidu ei ole ju kunagi selleks aega. Nüüd on korraga nii aega, tahtmist kui viitsimist. Õhtusöögid lähevad aina paremaks ja igat uut ootame nagu väikesed lapsed jõulukingitusi.
Seekord ootas mind õhtusöögil kaks üllatust. Esimene neist kingituse näol, mille pidin kindlasti koju kaasa võtma (mul on komme asju emme juurde unustada) ja mitte lahti tegema enne kui Feissbuki vahendusel teada antakse. Niiviisi vaatasin ma terve eilse õhtu kodus kapi peal seisvat ja ilusasti pakitud suurt kasti uudishimu suurem kui elu. Aga lahti ei teinud. Raputasin natuke ja keerasin ühelt küljelt teisele, et saada teada ega pakk ometi ei ela. Öö jooksul see kooruma, poegima, paljunema, liikuma ei hakanud. Täna hommikul sain instruktsioonid, et võin selle lahti teha ja kasutama hakata. Tahaks juba koju, uudishimu on nüüd veel suurem! Kas pole tore, et on olemas sellised sõbrad, kes sulle lihtsalt heast peast otsustavad kingituse teha? Lihtsalt niisama! Või siis noh jõulumeeleolus. Aga ikkagi. Mul tuli endal ka tahtmine ISE jõulukinke meisterdama hakata.
Teine üllatus oli aga kordades suurem. Mõtlesin jubedalt nalja teha ja viskasin Helle suunas kommentaari stiilis "mis sul viga on, rase oled või?". Loomulikult ei oodanud ma, et sealt vastuseks "jah" tuleb. Üldiselt tuleb sellistele kommentaaridele vastuseks ikkagi "ei". "Jah-i" ei osanud ma oodata. See üllatas mind nii, et lõug vajus suurest hämmingust vastu maad ja võttis tükk aega enne kui suu jälle tagasi kokku sain. Kodus rääkisin ma uudist ka Janekile, kes avastas, et kui statistika järgi on Eesti naistel 1,7 last ja Hellel juba 2 olemas, kolmas lisaks tulemas, on ta minu eest ka lapsed saanud. Ma ei pea enam Eesti iibe pärast muret tundma! Igatahes...kes veel ei teadnud, siis nüüd teate teie ka, et Helle on lapseootel. (kui ma suurest šokist selle laupäeval unustasin, siis tagant järele "palju õnne" ka:))
Vot sellised lood!

Friday, November 26, 2010

Ilusat nädalavahetust!

Hädapala rutiin


"Võõrutusravil" olev Hugo ei ole sugugi mitte rahul, et ta juba 27.päeva järjest peab mingil kummalisel põhjusel vaid rihma otsas liikuma. Eile õhtust alates üritab ta meid rihma otsast maha raputada, keerutab ühele poole ja teisele poole ning stardib siis nagu multifilmikoer nii et jalad all rattana ringi käivad, püüdes meeleheitlikult maha raputada/pikali kukutada teisel pool rihma olevat mind või Janekit. Siiani oleme võitjaks jäänud meie Janekiga.
27. päevaga on Hugole õues käimise kellaajad päris hästi meelde jäänud:
1. ca 6:20 tšakrad lahti tuur, millele järgneb juba 27 päeva järjest järgmine dialoog:
Janek: Kas ta tegi ka midagi?
Mina: Jah.
Janek: Mida siis?
Mina: Nuuskis. Tiris. Jooksis.
Janek: Ei noh, ma ei mõelnud ju seda?
Mina: Jah, pissis ka.
Janek: (rahulolematu mõmin). Okei, ma siis sõnastan oma küsimuse ümber. Kas ta kakas ka?
Mina: (vastus varieerub sõltuvalt olukorrale) jah/ei.
Ja niimoodi 27. hommikut järjest.

2. ca 7.10 tšakrad lahti vol 2
3. ca 17:00 pikem jalutuskäik, millele põhimõtteliselt järgneb samasugune dialoog nagu kell 6:20
4.ca 20:00 paiku, sobival reklaamipausil
5. 22:00 ja 23:00 vahel, millele eelneb järgmine dialoog.
Mina: Kumb välja läheb?
Janek: No eks ma siis lähen
Mina: Ei, ma võin ise ka minna
Janek: Ma juba lähen
Dialoogi lõpp varieerub, sõltuvalt sellest, kumb hetkel laisemaks osutub.


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hugole ei meeldi rutiin. Ja seepärast üritab ta seda iga hinna eest lõhkuda, vaikselt kiunudes ja paar korda ust kraapides väljaspool sisseharjutatud rutiinseid väljaskäimise kellaaegu. Niisiis oleme me aeg-ajalt sunnitud ka rutiiniväliselt jalutuskäigu ette võtma, sest koeral võib ju häda olla. Häda on küll. Häda ära joosta. Sest nagu ta rutiiniväliselt välja saab, algab keerutamine, raputamine ja püüd koha pealt multifilmikoerana startida. Ma peaks juba targem olema ja mitte laskma end mõjutada, aga ma ju ütlesin, et tegu on koerte Oscari väärilise Le Craanziga!

Ilma Hugota oleks meie elu nii igav:D

(pilt on tehtud esimesel-teisel torbiku päeval, kui Hugo üritas meile oma oleku ja hoiakuga näidata, kuidas talle liiga tehakse ja kui ebamugav tal on.)

Thursday, November 25, 2010

Minu jonn!


Täna hommikul sain ma üle pika aja blogiteemalise etteheite. Kui arvate, et keegi on jälle selle ära keelanud või käseb ära kustutada, siis te eksite, etteheide oli hoopis selline: "Kui paned inimesed oma blogi fännama, siis ei ole ilus hoida kolm päeva kõiki teadmatuses??? Kus on uued lood???"
Nojah...tõsi ta on, et ei ole ilus. Olen nõus. Aga mul on selgitus ka olemas - minu jonn! Teiste sõnadega, selle kõrval, et üritan uuel tööl asjadest aru saada, midagi kasulikku ära teha ja oma eksistentsi õigustada, olen ma täna hommikust saati üritanud ka oma telefoni arvutiga ühendada. Või siis kui täpsem olla, siis ma olen seda üritanud eile õhtust saati. Kuna ma just kõige tugevam IT-naine ei ole, siis pidi eile õhtul Janek mu vahepeal Hugoga jalutama saatma, et mu sajatused ja tahtmine arvuti või telefon aknast välja visata lahtuks. Ei aidanud mu sajatused, ei aidanud Janeki kannatlikkus. Telefon ja arvuti jäid omavahel ühendamata! Miks mul seda nii väga tarvis oli? Sellepärast, et tahtsin Janekile ühte tabelit näidata, temaga diskuteerida, vaielda, arutada jne jne jne, aga see tabel oli mu meilboksis ja internetiühenduseks oli mul vaja telefon arvutiga ühendadada!
Ja nüüd, rohkem kui 12 tundi hiljem, (kui mul tegelikult seda ühendust ju vaja ei olnudki) nägin ma lõpuks ometi tulemust - "Bluetooth modem on nüüd ühendatud". ma ei tea küll kuidas ma sellega lõpuks hakkama sain ja millist tarka nuppu ma vajutasin, aga sel polegi tähtsust, vähemalt ei pea ma enam nägema "no modem found", "failed to connect" jms, mis eile mu harja rohkem kui punaseks ajasid.
Kahju ainult et Janekiga vaidlemine jääb ka täna õhtul ära, sest täna on trennipäev (kui veidralt see kõlab!aga jah, ma olen seal käinud 50% rohkem kui aeroobikas, ehk siis juba kaks korda ja täna lausa kolmas kord!). Pärast kätekõverdusi (mida ma suudan teha 4tk!), istesse tõuse (mida ma suudan teha 37!), topispallide loopimist (millega ma saan hakkama) ja tõkkejooksu (okei, jooksuks on seda ilmselge liialdus nimetada) ei taha ma muud kui veidike diivanil vedeleda ja igiseda, et kõik kohad on kanged:)
Kuid igatahes "modem on nüüd ühendatud" - seda võib nimetada juba töövõiduks, kas pole?
(Aga blogi tõttu jäi nüüd lõuna vahele:()

Tuesday, November 23, 2010

“Sometimes I wonder whether the world is being run by smart people who are putting us on or by imbeciles who really mean it"


Telekanarkomaan nagu ma olen, satun ma vaatama igasugu saateid, isegi liiga palju, rohkem kui kasulik oleks. Nii ka täna õhtul. Telekast tuli saade, kus kolm tütarlast pidid esitama turundusplaani, kuidas kunstnikerdustega puulusikaid paremini müüa. Kaks neist tegid ettekande oma ideedega, kolmas neist aga hiilgas SWOT-analüüsiga ja rääkis kui suured on ta kogemused ja teadmised turunduse vallas. Kammoon, SWOT-analüüsi õpetatakse suhtekorralduse tudengitele esimeses loengus! Okei, oletame, et ta oligi äsja koolipingist tulnud. Kuigi ma kahtlen, võttes arvesse tema "kogemusi ja teadmisi".
Aga tööandja, kes selle peale ütleb, et preili X paistis silma "oma väga laialdaste teadmistega turunduse vallas" tekitab küll küsimusi. Et siis...töövestlusel oleks taibukas hiilata kõikvõimalike teoreetiliste teadmistega? Teised kaks tõid välja ideed, et puulusikaid paremini potensiaalsele kliendile tutvustada, aga kõige targem neist tundus tööandjale SWOT-analüüsi tundev neiu? Ma saan väga hästi aru, et see analüüs on väga oluline osa turundusest, aga kas viieminutilise ettekande juures on see kõige olulisem? Siis pole ju ime, et paljudel kõrgetel ametikohtadel on äsja koolipingist tulnud tuupurid, kel päriseluga puudub igasugune kontakt.
Nüüd ma usun ka seda, et keskkooli lõpukirjandis saavad kõrged hinded need, kes võimalikult palju tsitaate kasutavad. Siiani ma seda ei uskunud, sest kuidas saaks päheõpitud tsitaadid (mida vahet pole mis teemasse topitakse, sest peab!) näidata minu tarkust. Aga vist saab?
(Mina sain lõpukirjandi eest 10st punktist 9, kasutades ühte tsitaati, kui sedagi. Oleks rohkem kasutanud, oleks võib-olla 10 punkti saanud? Et oleks lihtsalt hiilgamise pärast saanud praegu siia kirjutada, et sain kirjandi eest maksimumpunktid. Ja et tänu sellele sain ülikooli, kus mulle õpetati SWOT-analüüsi ja üldkeeleteadust.)

Monday, November 22, 2010

Kihlvedu ja Hugo update


Seep sai tehtud. Nagu lapsemäng. Kuigi ka selle lihtsa tegevuse suutsin ma esimese hooga vussi ajada. St et mulle ei meeldinud ostetud seebivorm ja tahtsin midagi teistsugust. Niisiis leidsin ma ühe kena puukarbi ja seep sai sinna valatud. Üks seep basiiliku-porgandi ja teine magusa apelsini lõhnaga. Loomulikult ei tulnud ma selle pealegi, et seep tuleb hiljem sealt ka kuidagi välja saada. Ehk siis edasi kookisin ma lusikaga kivistunud seepi karbist välja ja alustasin protseduuri uuesti. Seekord olin ma targem ja vooderdasin karbi enne ära. Seep tuli ilus, aga nüüd lõhnavad kõik mu seebid basiiliku moodi (apelsinist pole lõhnagi, ja tegelikult basiilik ei lõhnanud ka päris basiiliku moodi). Igatahes eile tellisin uue koguse seebimassi. Võib-olla tõesti polegi ka kudumine kaugel:)
Loomingulisest tegevusest inspireerituna tuli mul tahtmine ka lõpuks ometi külalistetoa põrand ära tuunida. Aga ega ma siis tegelikult seda ise teha ei tahtnud - ma tahaks pigem kõrval kamandada ja õpetada. Niisiis tuli appi võtta kavalus. Janek andis mulle suurepärase võimaluse kihla vedada. Nimelt plaanis tema laupäeva õhtul kontserdile minna. Autoga! ja kaine püsida! No see oli küll kindla peale kihla vedamine! Ma tean ju küll! Vedasimegi kihla, et kaotaja teeb põranda korda. Kell kolm öösel silmad lahti tehes tuli mu suule kerge muie. Minu võit. Ma ju ütlesin, kindel kihlvedu. Kell viis hommikul pidin ma muige suult pühkima. Janek laekus koju täiesti selges olekus. Krt küll...kas tõesti pidin mina hakkama põrandat lihvima? Õnneks olime me kihla vedanud selle peale, et "kui ta tuleb öösel kainena koju", kell viis aga ei ole ju enam öö. Sellele ma rõhusingi ja kompromissina leppisime kokku, et teeme selle töö koos ära. Polegi ju ammu midagi koos teinud:) (Ma oleks siiski eelistanud, et tema oleks kihlveo kaotanud)
Ja mis Hugosse puutub, siis mulle tundub, et me tegeleks nagu narkomaani võõrutusraviga. Juba 23 päeva on Hugo kodus olnud. Jalutada saab kindlatel kellaaegadel, rihma otsas. (kusjuures tal on ilmtingimata vaja ka nädalavahetuste hommikuti nendest kellaaegadest kinni pidada.) Veider on küll suure aiaga majas elades koeraga jalutamas käia, aga mis meil üle jääb. Ei mingit võimalustki ära jooksmiseks. Ta vaatab küll sellise näoga, et no laske mind ometi lahti, ma ei lähe mitte kuhugi. Aga ma tean teda küll ja tema Oscari väärilist näitlemisoskust. Selle lõksu ma enam ei lange!

Friday, November 19, 2010

Kõik seebiks!


Selles, et ma päris normaalne ei ole, pole arvatavasti keegi väga kahelnud. Nüüd annan ma veel ühe põhjuse, mis seda fakti kinnitab. Nimelt kavatsen ma nädalavahetusel seepi tegema hakata. Kas sellest midagi ka välja tuleb, seda ma ei tea. Aga vahendid ja materjal on olemas.Ei, ma ei ole nii ökoks muutunud nagu Tiia esimese hooga kartis. Mul lihtsalt tuli tahtmine sel nädalavahetusel seepi teha!
Hea, et Janek plaanib ka kodus olla. Aitab mul vähemalt koristada, kui ma peaksin "seebilaboris" mingi suuremat sorti segaduse korraldama.
(Hmmm...ma loodan, et ta ei satu seda postitust lugema, muidu leiab veel põhjuse kodust ära minemiseks)

Käi p...e!


Sõnakasutuse üle võib ju vaielda, maitseasi, aga mõte on päris hea.

Proua Raudkannikas


Nüüd võib küll kuhugi suure punase risti teha, sest selle asemel, et mulle omaselt diivanil teleka ees vegeteerida, sattusin ma eile (peaaegu) vabatahtlikult trennisaali. Ja veel suurema punase risti võib teha selle eest, et ma julgen isegi väita, et mulle meeldis. Alguses tundus kõik nagu lapsemäng, nagu pikale veninud kehalise kasvatuse tund, aga pärast 1,5 tundi topispallide loopimist ja põlvetõstejooksu olin ma läbi nagu läti raha. Mida muud tõeliselt ebasportlikult inimeselt oodata oligi? Kui sõnaraamatust vaadata "mittesportlik" ja "lödi" tähendust, siis seal peaks kindlasti olema minu pilt. Praegu. Varsti võite mu pilti näha, kui otsite sõnaraamatust "raudkannika" ja "sixpacki" tähendust:D
Alles eile sain ma tegelikult aru, kui oluline on kasvõi keskkoolis kehaline kasvatus ja kui hullu vaeva õpetajad nägema pidid, et minusuguseid loodreid liikuma saada, kogu aeg oli ju üks ja teine ja kolmas tervisehäda kimbutamas:D Niisiis, 10 aastat pärast keskkooli lõppu pean ma ütlema: "Armas õpetaja Tiiu, mul on väga kahju, et ma kehalist kasvatust hinnata ei osanud!" (parem hilja kui mitte kunagi, eksju?)
Hommikul tundus mulle korraks, et riided on suureks jäänud ja sixpack paistab juba, raudkannikatest rääkimata. Üles ärgates sain aru, et see oli vaid ilus uni. Sixpacki asemel olid hoopis kanged käed-jalad, raudkannikatest asi valgusaastate kaugusel. Aga...kui ma suudan ära käia rohkem kui 2-3 trenni, nagu mulle kombeks on, sest siis hakkan ma tavaliselt igasugu vabandusi leidma, polegi see kõik ehk ulme? Suvel rannas vaatame. Võib-olla ei peagi ma enam istudes kõhtu sees hoidma;)
Kuid kõige parem selle asja juures oli, et öösel magasin ma NAGU NOTT. Kui vähe on heaks uneks tegelikult vaja, ma oleks pidanud teiste juttu juba varem uskuma.

Thursday, November 18, 2010

Mõnikord pole rohkem vajagi

Kui ikka postkasti potsatab selline kiri (endiselt koostööpartnerilt), siis teeb tuju heaks küll. Võib-olla ma siis polegi nii halb inimene:D Onju?

"THANK SO MUCH for sending us the beautiful and very nice book. We really enjoyed it, both me, my children and my husband. /.../ You are so fine person, I am very glad, that I met you!"


Ja ma ei ole seda inimest tegelikult kunagi kohanud:)

I see stupid people!


Eesti on väike, seda ma tean juba ammu. Seepärast tean ma ka juba ammu, et igal pool ei ole vaja suud lahti teha, sest ikka võib juhtuda, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb seda, kellest räägitakse. Niimoodi eile juhtuski. Sattusin kokku oma väga suure suuga sõbrannaga, kes hakkas rääkima ühest oma sõbra naisest. Et ta on mõttetu. Väga halb inimene. Elab mehega koos vaid hea elu pärast. Nutab ja halab, et mees teda maha ei jätaks. Ja hoiab mehest kümne küünega kinni. Ma ei hakanud talle ütlema, et see "sõbra naine" kellest ta räägib on minu teine sõbranna. Ja palju lähedasem. Tunnen teda läbi ja läbi. Tegelikult mul on hetkel kahju, et ma öelnud, mida ma sellistest juttudest arvan, aga ma ei tea isegi, miks ma otsustasin vait olla ja kuulata. See "sõbra naine" on arvatavasti maailma üks kõige suurema südamega naisi, keda ma tean. Kui kelleski pole kübekestki kurjust, siis on see just tema. Tõsi, ta on küll natuke naiivne ja ehk isegi eluvõõras, kuid see tuleb talle andeks anda vanuse tõttu, 22-aastane ei pea ega saagi veel kõike teada. ISEGI mina ei tea veel kõike:DDD Peale selle on ta mehe juurest mitu korda tahtnud ära minna, sest mees kaldub hasartmängusõltuvuse poole, aga ta kardab, et kui mehe maha jätaks, mängib see kõik oma elu maha ja laseb end lihtsalt "sõpradel" ära kasutada. Ja mis kuradi "hea elu pärast" hoiab mehest kinni? Mis on HEA ELU? Kas auto? maja? Ja miks arvatakse, et ilma meheta oleks tal halb elu. Okei, sellel tüdrukul ei ole oma maja ega korterit, autot (vist) ka. Aga rõhutan uuesti - ta on 22-aastane ja keskendub õpingutele. Miks tal peakski "kogu varandus" juba olemas olema? Tal on elu veel ees. Ja ma vihastan tõeliselt, kui heatahtlikud klatšimoorid peavad silmas, et "hea elu" lõppeks ära, kui ta näiteks vanemate juurde koliks. Nii palju kui mina tema perekonda tean, on see üks soojemaid, kokkuhoidvamaid ja armastamavaid perekondi (peale minu enda oma of koors). Võib-olla ei ole neil tõesti võimalusi, et osta Gucci saapaid ja Max Mara viimase kollektsiooni talvemantlit, kuid hooliv pere on sellest ka tuhat korda tähtsam.
Mind pani imestama ja üllatama, et inimesed viitsivad oma aega raisata selliste juttude rääkimisele. Kust selline õelus? Ja miks see 22-aastane on selle ära teeninud? Millega? Sest ta on kena ja armas ja meeldiv? Peale selle tuli mulle meelde, et minu suure suuga sõbranna on "sõbra naisega" ka suhelnud (Eesti on ju nii väike) ja lausa parimat sõbrannat mänginud. Andnud soovitusi, kuidas mehega olla ja käituda ("mitte mingil juhul maha jätta!", mis teises seltskonnas muutus "issake, miks see naine ometi sellest mehest nii kinni hoiab"-ks) ning ninnu-nännutanud (stiilis "sa oled nii soe inimene", mis muutus teises seltskonnas "issake, kui loll ta on"-ks!). Järgmine kord, kui mu suure suuga sõbranna veel peaks sama juttu kordama, mida ma eile kuulsin, ma enam vait ei ole. Mis kindlasti tähendab, et jään ühest sõbrannast ilma, sest "teisele poolele asumine" võrdub tema silmis kindlasti reetmisega. Aga ega ta nüüd nii sõbranna polegi, pigem tuttav:)

Lisaks sellele oli mul paar päeva tagasi "õnn" kohtuda kahe inimesega, kes on lausa õnnelikud, et on töötud. Või siis ei, valetan. Nad on vihased,haavunud ja solvunud, et on töötud, aga ei tee ka midagi selleks, et olukord lahendada. Nad istuvad ja ootavad, et keegi neile Direktori või vähemalt Tähtsa Inimese ametikohta pakuks. Ma olen nõus, et 3000kroonise palgaga tööd ei oe vaja vastu võtta, kui see asub teises linna otsas ja vaid transpordile kulub 2000 krooni jne jne. Aga...kui sul sissetulekut üldse ei ole, siis ma väga valiv ei oleks. Üks neist loobus pakutavast tööst, sest ta ei olnud päris kindel, kas see ikka on see, mida ta tahaks teha ja kunagi 100 aastat tagasi on ta ju siiski firma juht, direktor olnud. Kuidas ta saaks siis nüüd autojuhiks hakata? Pakutav palk oli ju ka väike - umbes 8000 krooni:( Selle asemel võtab ta Töötukassast vastu 1000 krooni töötu abiraha ja viriseb kodus edasi. Et tööd ei ole, riik on puhta p...s ja temasuguste peale ei mõtle keegi. Ja ta veel julgeb viriseda! Sellistele logarditele tuleks peksa anda!
Teine töötu, kellega ma vestlema sattusin, ütles, et tema ei kavatse tööd vastu võtta ega isegi otsida, sest tal on Töötukassast veel kolm kuud "suht head" raha saada, et miks ta peaks selle raha kellelegi teisele jätma. News flash, idioot - kas sa arvad, et kui kolme kuu pärast "suht okei" raha otsa saab, koputab uus ja sobiv töökoht kohe uksele? Mis sa siis tegema hakkad? Ka halama, et küll on paha elu ja toetus töötutele on ka vaid 1000 krooni? Ta oleks küll ühe töö äärepealt vastu võtnud, aga seal pakuti ametlikku palka, aga tema oleks ikka tahtnud nii, et saaks palka ja töötu abiraha ka, sest "kõik ju teevad niimoodi". Võib-olla teevadki, aga ole nii armas ja ära räägi sellistest asjadest uhkusetunne südames. Kui sul õnnestub leida selline töö, et saad "kahte lehma korraga lüpsta" siis palju õnne, väga tubli, suurepärane, aga ära räägi sellest nagu see oleks Nobeli preemiat väärt idee.
Huvitav, kas te selle peale ka mõelnud olete, KUST raha Töötukassase tuleb?

Ohhh, ühe nädala kohta olen ma kohtunud liiga palju rumalate inimestega!

Wednesday, November 17, 2010

Jõulude juures on kõige olulisemad kingitused?


Eile koju sõites nägin suurt reklaamitahvlit, kus seisis midagi sarnast, et "Jõulude juures on kõige olulisem kingitused. Parimad kingitused saad sa..". Kohe pärast seda tuli raadiost sarnane reklaam, a la: "On jõuluaeg, aga kust saada raha kingituste jaoks? Võta msn-laen ja osta naisele stressipall, ämmale taignarull ja...". Telekast tulev reklaam kuulutas, et "jälle on käes laenuaeg...."
Poed on täis jõululist kila-kola ja pahna ning igal pool, kuhu ma oma peakese keeran, sunnitakse mind kingitusi ostma, et oma armsamatele näidata, et neist hoolin ja KUI VÄGA ma neist hoolin. Mina naiivne olin siiani arvanud, et jõulud on selline rahulik püha, kus oluline on see, et perekond koos viibib ja ühise laua taga verivorste mugib. Mulle on jõulud siiani seostunud küünlasära, kuuselõhna ja muu sellise "naiivse jamaga". Nüüd ma saan aru, et tegelikult tähendavad jõulud hoopis seda, et peaksin higimull otsa ees mööda kaubanduskeskusi jooksma ja kasvõi ninast veri väljas, viimaste säästude eest perekonnale kingitusi kokku ostma. Sest jõulud just seda tähendavadki.
Kahju. Ja siis me imestame, miks tänapäeva lapsed nii materiaalsed on ning miks klassi kõige popim on see, kellel on kõige uuem swarowski kristallidega kaetud i-pad/phone/.

Hard work never killed anyone, but why take a chance:)


Kui millegi muu kallal enam krigiseda ei ole, on ainult loomulik, et tuleb krigiseda oma mehe kallal. Ja ma nüüd krigisen. Sest ma ei tunne oma meest enam ära. Okei, ma ei räägi (veel) sellest, et kui ta koju tuleb, küsin uksel, et kes sa selline oled...aga põhimõtteliselt ega seegi kaugel pole:) Kui ikka mees stabiilselt kell pool 1 töölt laekub, pole midagi imestada, et nägu hakkab hägustuma.
Peale selle on ta väsinud ja mossis. Ma ei ole sellega harjunud. Meie peres on see siiani ikka minu kanda roll olnud. Janek on ikka see positiivne, energiline ja hakkaja olnud. Mina mossis ja turris. Ma ei saa öelda, et rollid vahetunud on, sest see oleks ilmselge vale öelda, et mina olen positiivne ja energiline (KUIGI...ma katsetan homme trenni minekut, et jälle neid raudkannikaid vormima hakata:D), aga väsinud ja turris Janek on mulle midagi uut.
Eile töökaaslastega vesteldes (kes on mehed) hakkasin ma mõtlema, et äkki ma olen ta oma vaniljelõhnaliste küünalte põletamise või põrandapesukäskudega ise 12tunnistele tööpäevadele ajanud? Ma siis igaks juhuks luban, et ma täna küünlaid põlema ei pane. Ja luban vahelduse mõttes laelambi põlema panna. Äkki aitab?
Ei tahaks küll väga lubada, aga hea küll, ma pesen ise täna Hugo käpajälgedest põranda puhtaks. Loodan, et see harjumuseks ei saa:D

Sunday, November 14, 2010

Kiri jõuluvanale


Seoses raamaturiiuli koristamisega (leidsin muideks ka raamatuid, mida ma ei teadnudki, et mul olemas on) mõtlesin ma, et on õige aeg panna jõuluvana jaoks kokku kinginimekiri. Mitte et ma kõige parem laps oleks just olnud, aga noh nii igaks juhuks, kui jõuluvana siiski otsustab mind meeles pidada, jubedalt tahab mulle kinke teha ja hätta peaks jääma. Lihtsalt igaks juhuks;)

*Raamaturiiul, 1tk, isetehtud, pruun (sest "õigesse" järjekorda panduna, ei mahtunud kõik raamatud ära)

*Kunstiraamatud, ükskõik kui palju ja milliseid (sest riiulisse jäi nüüd ruumi). Et oleks lihtsam valida, siis siin on väike spikker:
-Munch. Elulugu
-V.Vaga "Üldine kunstiajalugu"
-Päästekunstnik
-"Väikesed kunstiraamatud" (va Picasso, Monet, Michelangelo)

*Raamatud, mida saada pole, 2tk
-"Kõik, mida ma elust teadma pean,õppisin ma lasteaias"
-"Kuu ja kuuepennine"

*Kokaraamatud, 2-3tk
-Jamie Oliver (jah, ma pole seda siiani raatsinud osta)
-Nigella Ekspress
-Gordon Ramsay

*Ilukirjandus&luule
- "Puhastus"
- "Deka"
- "Valik"

Ja noh siis veel igasugu vanad sarjad, mis vanaemade-vanaisade raamaturiiulites tolmu koguvad. Aga nendega on vist ka nii, nagu emme taldrikute ja kahvlitega, mida ma pidin lunima mitu aastat enne kui tal üle viskas (kuigi need kõige ilusamad jättis ta ikka veel endale).
Igatahes on mu kinginimekiri koostatud. Ja kui just tekib vastupandamatu soov midagi veel kinkida, siis üks soov on mul tõesti veel;)
* Külalistetuba, 1tk, valmiskujul, tapeeditud/värvitud omal valikul, põrand minu näpunäidete järgi

Riskides ahneks minna, lisan kamina ka nimekirja.

Igav koduperenaine


Hehh...just pärast seda kui olin kurjustanud koduperenaiste kallal, kes vaid pliidi ees askeldavad, tuli mul vastupandamatu soov süüa teha:D Ehk siis minu ideaalne reede möödus vaaritades. Mul oli lausa hea meel, et Janek oli otsustanud sõpradega välja minna. Ma küll armastan oma meest üle kõige, aga vahel on mul lihtsalt ülimalt hea meel, kui ta jalust ära läheb,eriti seekord sest mingil kummalisel põhjusel käisid mul neelud just mulgi pudru järgi, aga mingil veelgi kummalisemal põhjusel on Janek otsustanud, et tema ei armasta kruupe ja seetõttu mulgi putru meie söögimenüüst väga ei leia. Ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik mitte armastada mulgi putru? Mulgipuder tuli O-I-V-A-L-I-N-E! Mulle tuli kohe tädi Helju meelde, kes vaieldamatult oli mulgi pudru valmistamises maailmameister ja mulle tundus, et minu valmistatud toit oleks tema omale lausa konkurentsi pakkunud. Kahju, et keegi peale minu (ja Hugo) seda hinnata ei saanud!
Kuna hoog oli sees, otsustasin teha veel kartuli-suitsujuustu püreesuppi ja teleka ees veinikõrvaseks näksimiseks focaccia't. Supp tuli imeline, focaccia veidike soolane, kuid siiski söödav. Ma oleks veel söögitegemist jätkanud, aga siis tuli mulle meelde äsja ostetud "Vihmamehe" DVD ja ma pidin ilmtingimata hakkama seda vaatama. Õuna-kardemoni kook ja tartiflette pidid jääma laupäevaks. Tegemata jäi ka feta-rukolakreem, sest Keilas Selveris lihtsalt ei ole nii, et ostad kõike, mida hing ihaldab.
Igatahes tuleb tunnistada, et reede küünalde, veini, mulgi pudru ja "Vihmamehe" seltsis oli minu jaoks igati ideaalne. Ma nüüd ei teagi, mis järeldusi sellest teha. Kas ma olen lihtsalt igav või mulle meeldib aeg-ajalt süüa teha, siis kui see ei ole tüütu kohustus ja mul on selleks aega (pärast tööpäeva ma selliseid söögirallisid korraldada ei viitsi). Ma ei tea...
Või on põhjus ka selles, et viimase 4 päeva jooksul olen ma oma meest näinud 24h, millest kaheksa tundi me magasime ja et mitte tunda süümekaid, et ma midagi kasulikku ei tee ja võiksin 24h järjest "Kahte ja poolt meest vaadata" (ma armastan pühapäevi, kui Sony Enterntainmenti pealt tuleb hommikul järjest viis osa "Kaks ja pool meest", millele järgneb kaks episoodi "Sõpru"), siis teen ma süüa. Ainuke asi, mida ma koduses majapidamises tegelikult (vist) hästi teha oskan.
Aga miks ma oma meest nii vähe näinud olen, mõtlete te? Kas tõesti neli päeva pidu? Oh ei, "õues" oli ta nendest neljast päevast vaid 12 tundi:) Korraga on töö mu mehe mu'lt röövinud, alla neelanud...Töö,töö,töö,tööööööööööööö. Siiani ei ole ma veel väga krigisenud, kui ta kell kaks saabub, kell kuus jälle uuesti tööle läheb, 24h järjest tööl on, laupäeval tööl on...aga kui ta täna jälle oli sunnitud tööle minema, siis hakkab mu sees juba vaikselt krigisema. Ma mõtlen, et kas seda juba veidike paljuks ei lähe?
Aga kui meil oleks laps ja me oleks plaaninud koos isadepäeva tähistada? Aga kui mina oleks tahtnud täna kinno minna, midagi koos teha? Aga kui me oleks Tartus olnud? Aga kui....
Et krigisemist vaigistada, otsustasin ma, et teen täna korda oma raamaturiiuli. Ma olen seda nii pikalt juba edasi lükanud, aga täna torkas mulle jälle silma, et riiulis on kõrvuti Raivo Uukkivi ja armastusluule, Tammsaare ja kunstiajalooraamatud, norrakeelsed raamatud segamini eestikeelsetega. See ei kõlba ju kuhugi. Pärast seda teen viimasest neljast õunast õunakoogi ja...
...siis vist hakkan ka tööd tegema. Mis mul ikka muud üle jääb. Ei saa ju terve päev telekat vaadata? Ja vot põrandapesuks ja teisteks kodutöödeks, mis tegemist vajaksid ei ole ma lihtsalt valmis. Õnneks mu uus töö vähemalt meeldib mulle.
Varsti oleme Janekiga üks neist peredest, kus üks nohiseb läpakaga ühes nurgas, teine teises nurgas, Skype'i teel vahepeal omavahel suheldes:)

Friday, November 12, 2010

Love and marriage, love and marriage, go together like a horse and carriage...



Juhtusin eile EE-st lugema, et "Söö.Palveta.Armasta" vallandab abielulahutuste laine, sest naised hakkavad end leidma. Mida helli, mõtlesin ma. Kuhu te siis vahepeal kadunud olite? Ja miks te kadunud olite? Kas abielu tähendab enda kaotamist? Ma läksin jumalast vihale.
Ma ei tea mitukümmend aastat Liis Tappo-Treial rääkis kõigis võimalikes naisteajakirjades kui ilus on koduperenaise elu. Idülliline ja tore ja armas ja... Pesed pesu, kuivatad, triigid, koristad, küpsetad. Koduperenaise elu on parim! Nüüd on ta korraga "end leidnud" ja eelnev elu lämmatas teda. No tõpoolest. Abielu ja pereelu ei tähenda vaid küpsetamist ja triikimist, pole ime kui seda 10 aastat järjest 24/7 teha, et see lõpuks ära viskab ja lahenduseks ongi abielulahutus. Kolmapäeval nägin ma saadet, kus noor ja asjalik pere KÕIKE, absoluutselt KÕIKE planeeris, kus elati vaid kodu nimel ja unustati ära, et tegu on noorte inimestega, kes võiksid, ei! lausa peaksid, ka elu nautima, teineteise seltsi, mitte ainult koristama ja planeerima isegi ujuma minekut. Trust me, kui te nii jätkate, ei ole seda "ilusat" elu kauaks. Ühel päeval ka "leiate end" ja avastate, et pekki, kus mu elu on kadunud.
Viimasel ajal kuulen ma üha rohkem, kuidas just noored naised ühist kodu luues hakkavad korraga meeleheitlikeks koduperenaisteks. See on justkui mingi trend. Kui sa kell viis ei ärka ja enne tööle minekut leiba ei küpseta ning õhtul pesu ei triigi, siis pole sa mingi naine. See ongi kooselu! Kas te ei karda, et ühel kenal päeval teil viskab ka kopa ette? Või siis saab mehel ülihoolitsevast kodukanast kõrini?
Ei, ärge saage mu'st valest aru. Ma ei taha sugugi öelda, et olge kõik hullud karjäärinaised ja visake vokid nurka, ma tahan öelda, et kõike tuleb teha mõõdukalt. Minu mees abiellus minuga selle pärast, et ta armastab mind, ta ei oodanud, et abielludes saab ta endale uue kodumasina - "Stepfordi naise". Ma olen täpselt selline nagu ma olin enne abielu (kui siis muutusin vaid veits kurjemaks;)) ja ma julgen öelda, et just seepärast ei kuulegi te mind 10 aasta pärast kurtmas, kuidas abielu mind lämmatas ja ma pidin lahku minema, et end leida. Ma luban, et söön oma mütsi ära, kui ma seda kunagi rääkima peaksin hakkama:)
Teine asi, mis mind kurjaks ajab, on see kui kergekäeliselt abielu võetakse. On ilmselge, et "liblikad kõhus" tunne kaob ajapikku ära, asemele tuleb armastus ja turvatunne, hoolivus ja kokkuhoidmine. Inimesed ajavad tihti armumise ja armastamise sassi ja kohe kui "säde" on kadunud, pakitakse asjad kokku. Igas kooselus on tõusud ja mõõnad, raskemad ja kergemad ajad, ilusamad ja koledamad hetked, tülid ja leppimised...Aga jällegi tundub mulle, et lahutusest tahetakse justkui mingi trend teha.
Kolmandaks ajabki mind kurjaks, et "Söö.Palveta.Armasta" olekski nagu selle trendi algataja. Minu meelest on see üks inspireeriv lugu, ilus ja romantiline, kui seda aga hakatakse seostama abielulahutustega, siis on see mu meelest lihtsalt väär. See lugu peaks olema julgustuseks neile naistele, kes tõepoolest kannatavad koduse vägivalla käes (ja ma ei mõtle vaid füüsilist vägivalda), et nad näeks, et on ka teisi võimalusi,et elu võib olla ilus. Aga mitte julgustuseks neile naistele, kes enam ei viitsi kell viis hommikul mehele leiba küpsetada.
"Enda leidmine" my ass! Palju lihtsam oleks end üldse mitte ära kaotada!

Thursday, November 11, 2010

Hugo update;)


Mul on tunne nagu oleks ma pensionär, kelle elu keerleb vaid oma looma ümber, sest midagi muud põnevat enam elus ei juhtu. Eile oli see päev, kui Hugol niidid välja võeti - see kõik läks nagu lepase reega. Aga see ei olnud veel kõik. Et saada teada, kas koeral ikka on põiepõletik või ta pissib tuppa lihtsalt solvumisest ja stressist, oli kõige pealt vaja pissiproov kätte saada. Läksin siis mina keset Mustamäed koeraga jalutama, topsik kaasas...jalutasin mis ma jalutasin aga otseloomulikult see operatsioon meil ei õnnestunud. Tšakrad olid korraga nagu kinni keeratud. Siis algas operatsioon "kraadime koera", mis tähendab ju kraadiklaasi toppimist teateküllkuhu. Hugo ei ole loll ja seda protseduuri nii lihtsalt läbi teha ei lasknud. Lõpuks õnnestus kolme inimese jõuga ja tänu suukorvile (sest korraga oli Hugo MAAILMA KÕIGE kurjem koer) see protseduur edukalt lõpule viia. Ma pean ütlema, et täiesti trennivaba inimesena oli vägagi piinarikas hoida üleval 35kilost koera, kes täie oma raskusega end mu kätele toetas. Seda võiks lausa jõutrenniks nimetada:)
Kui Hugo sai aru, et teda tahetakse veel torkida ja katsuda, läks ta VEEL kurjemaks. Ennast pole ollagi, aga uskuge mind, kui ta oleks suukorvi peast ära saanud oleks ta arstidele 1:0 teinud. Kahe mehe (!) ja minu jõuga sai ka viimane protseduur tehtud. Aga seda me ikka päris täpselt teada ei saanud, mis tal siis viga on. Leppisime arstiga kokku, et ootame paar-kolm päeva ja vaatame, kuidas ta end tunneb. Võib-olla oligi pissimine stressist tekitatud ja nüüd kui krae ka kaelast ära, äkki see lõppeb.
Ofkoors ootas mind hommikul ärgates keset elutuba loik. Ehk siis kui loomaarsti seekordne visiit meile midagi maksma ei läinudki, siis niimoodi jätkates tuleb meil varsti parketi vahetamise peale mõelda.
Hugo aga lamas oma lambanahal ja vaatas mulle ilmsüütute silmadega otsa, justkui öeldes ausõna mina ei teinud midagi. Ja veidike hiljem sellise näoga, et laske mul siis ära joosta, teil endal ka vähem muresid. Saa siis sellise peale pahaseks!
Aga torbiku pidime me hommikul igaks juhuks pähe tagasi panema, sest nüüd kui ta oma haavale ligi pääses, oli tal loomulikult vaja seda vahetpidamata lakkuda. Tundes Hugo iseloomu, arvan ma, et õhtuks ootab meid solvumise märgiks jälle keset elutuba väike üllatus...

Wednesday, November 10, 2010

Minu oma "Sind otsides"


Kui keegi veel küsib, miks ma ometi feissbukki kasutan ja üritab mulle selgeks teha kui mõttetu selline sotsiaalne võrgustik on, siis ärge nähke vaeva. Ma armastan feisbukki ja mul on selleks ka põhjust. Feissbukki hakkasin ma kasutama siis kui avastasin sealt Rotary vahetusõpilased, kellega koos Norras olin. Tuletan meelde, et tol ajal ei olnud internet veel kõige levinum ja meiliaadressi omamine ei olnud üldse mitte tavaline (mõelda vaid, et see kõik oli tegelikult vaid 13 aastat tagasi, milline tehnikaareng on selle ajaga toimunud!). Kirjutasime küll, aga ajapikku kontakt kadus. Kuni me tänu feissbukile üksteist jälle üles leidsime.
Norrast ära kolides jäin ma kõige rohkem suhtlema ühe Uus-Meremaalt pärit tüdrukuga. Faylyniga. Me kirjutasime ja helistasime...kuni ühel kenal päeval otsustasin ma Tartust Tallinna kolida. Kuus aastat tagasi. Loomulikult suutsin ma ka tema aadressi ja telefoninumbri kaotada, tema ilmselt kirjutas mulle Tartu aadressile, aga kirjad ei jõudnud minuni. Olen teda ikka üritanud üles leida, aeg-ajalt tema nime guugeldades, kuid tulutult. Kõige hullem oli ka see, et teadsin vaid ta neiupõlvenime. Taylor. Aga ta oli vahepeal abiellunud.
Alles hiljuti kui ma feissbukiga rohkem sõbraks sain ja seda paremini kasutama õppisin, leidsin ma esiteks tänu guugeldamisel, et Faylyn käis Kaiatanga algkoolis, huvi pärast toksisin selle kooli nime ka feissbukki - oh üllatust selline kool oli seal lausa olemas. Kirjutasin sealsesse foorumisse, et selles koolis käis kunagi selline ja selline tüdruk, kas keegi teab temast midagi. Loomulikult ei oodanud ma väga vastust.
Ometigi oli paar nädalat tagasi mu feissbuki kontole tulnud sõnum kelleltki Lisalt, kes Faylynit teadis, teadis ka tema perekonnanime ja ka seda, et tal on feissbukis konto. Otsisin kohe selle Faylyni ülesse. Profiilipilti tal polnud ja seega polnud ma päris kindel, kas see võib ikka sama Faylyn olla. Kirjutasin talle. Mõnda aega hiljem kirjutas tema vastu.
Faylyn oli leitud! Kuus aastat hiljem! Nagu minu oma "Sind otsides":) Ehk siis...kui keegi taibu poleks feissbukki välja mõelnud, poleks ma teda võib-olla leidnud? Või siis oleks see kauem aega võtnud. Jumal tänatud, et kõigil inimestel on selles "mõttetus" sotsiaalvõrgustikus oma konto.
13 aastat tagasi kinkis Faylyn mulle ühe postri, kolimiste käigus läks see kahjuks küll kaduma, aga selle postri mõte on mul siiani unepealt peas - "..and be my friend"!

Tuesday, November 9, 2010

Veel "Spunki" poodi!


Viimased "Spunki otsides" eksemplarid, mis siiani mu garderoobis ehk veidike nukralt ja kartlikult oma aega ootasid, lähevad homme hommikul poe poole teele. Tõsi, telliti küll natuke suurem kogus raamatuid, kui garderoobis alles, aga midagi pole teha. Otsas on.
Kodust;) Poest veel mitte:)

Grumpy but gorgeous


Hugo haav hakkab ära paranema - lõpuks ometi. Aga kui te arvate, et sellega on meie kannatuste rada lõppenud, siis te eksite ja rängalt. Eile õhtul koju jõudes läksime tavapärasele õhtusele jalutuskäigule. Mul oli veel nii hea meel, et koeral kõik tšakrad lahti olid. Järelikult hakkabki paranema, rõõmustasin ma. Ega mina siis taskulambi valguse käes näinud. Kui koer tunni aja jooksul kakskümmend korda pissil käis, tundus meile, et midagi on valesti. Maja ees, kus oli valgem, märkasime, et Hugo pissib verd. Hoidsime peast kinni.
Loomulikult oli järgmine kõne kohe loomaarstile. Ma peaks selle numbri juba kiirvalikutesse panema ja loomakliinikust kliendikaarti taotlema hakkama. Loomaarst kinnitas meie kahtlusi, et koeral on põiepõletik. Öösel ei olnud meil aga suurt midagi teha, leppisime kokku, et proovime öö üle elada ja hommikul vaatame, kuidas koera olukord on.
Oli selge, et meid ootab ees magamata öö. Ja nii see täpselt ka oli. Kella kaheteistkümnest hommikul kuueni jõudsin ma jalutamas käia kaks korda, kaks korda põrandaid puhastada ja selle kõige vahel natuke tukkuda. Hommikuks avastasin üllatuse ka garderoobis - Hugo oli nende aegade vahel, mil ma magada üritasin, seal ka jõudnud käia.
Niisiis...pole ime, et ma olen hommikuks pahur (kuid siiski imekaunis oma kottis ja siniste silmaalustega, õhtustest/öistest/hommikustest jalutuskäikudest ära külmunud). Mures ka. Arst tuleb tööle kella kümneks. Eks siis saab kuulda, mis edasi.
Ahjaa, tänu Hugole olen ma aru saanud, et laste saamiseks pole ilmselgelt veel valmis. Ma tahan MA-GA-DA!

Sunday, November 7, 2010

Ideaalne sünnipäev Kirsiaias


Sünnipäeva puhul otsustas emme nädalavahetusel kõige pealt oma tütred shoppama vedada (kus kinke tegi ema, mitte tütred - ideaalne sünnipäev kas pole), siis sugulased-sõbrad teatrisse tirida ja pärast seda Ussipessa "aftekale" kutsuda, mis oli kõige emmelikum pidu üldse (ristsõna lahendamine, filosofeerimine "elulistel" teemadel, veidike sarkasmi, musta huumorit ja tsipake veini. Teemast veidike kõrvale kaldudes leidsin ma tänu onupojale uue hetke lemmikveini - Tinpot Hut. OIVALINE!)
Aga...mitte sellest ideaalsest pereringis peetud sünnipäevast ei tahtnud ma rääkida. Isegi mitte järgmisel päeval Monika ja onu Indreku juures peetud söögiorgiast (Monika on HULL toiduvõlur), mille käigus õhtu edenedes meie peakestes hakkas küpsema üks huvitav plaan, millest ma ofkoors ei räägi, et keegi ei saaks seda mõtet ära varastada. Ja et poleks piinlik, kui sellest midagi välja ei tule:))
Ma tahtsin rääkida (kaas)ajatust Tšehhovist ja "Kirsiaiast". Ühised teatrikülastused tekitavad alati meis elavat diskussiooni. Nii ei olnud ka "Kirsiaed" erand. Kuid mitte ükski etendus ei ole tekitanud nii palju erinevaid arvamusi kui see. Mulle etendus meeldis. Ausalt. Tõsi, kui eesriie avanes ja nägin minimalistliku lavakujundust ning teksades Mait Malmsteni, jõudsin korraks ehmatada. Kas me oleme etendusega eksinud? Kas see polegi Tšehhovi "Kirsiaed"? Kuhu jäi mõisaromantika?
Mõne aja pärast sain aru, et tegu oli "Kirsiaia" tänapäevase versiooniga ja ma tõepoolest nautisin seda. Mulle meeldis minimalism, taustamuusika, mulle meeldis jälgida (pisi)detaile, millega tegevust edasi püüti anda...roosiõie "tagasivõlumise" triki ebaõnnestumine oli üks veenvamaid. Loomulikult aitas kaasa ka näitlejate valik. Olles Draamateatri austaja (ma isegi ei tea, miks me just Draamateatrisse nii tihti satume), sain ma jälle kord kinnitust, et näiteks Merle Palmiste on oivaline näitleja. Kuigi "Kroonikat" lugedes ei jäta ta mulle kunagi sümpaatset muljet. Samuti Mait Malmsten, Lembit Ulfsak. Isegi Mari-Liis Lill, keda ma siiani pole näitlejana väga kõrgelt hinnanud. Jan Uuspõld, kes mulle lihtsalt juba "põhimõtte" pärast meeldib. Noor kutt (kelle nime ma ei suutnudki teada saada), kes kõigile teistele mingil põhjusel väga meeldis, mulle absoluutselt ei meeldinud. Või ei meeldinud mulle tema tegelaskuju. Ma ei tea. Kersti Heinloo riietus häiris mind ka. Lihtsalt häiris ja kõik. Need asjad kõrvale jätta, siis mina jäin rahule. Võib-olla oli mu eeliseks ka see, et olen "Kirsiaeda" lugenud, näinud klassikalist versiooni ja moderne variant lihtsalt oli midagi ootamatut ja uut?
Emme oli kahevahel. Nagu meeldis ja ei meeldinud. Võib-olla tundus ka talle, et "Kirsiaeg" räägib siiski ajast, kus inimesed lugesid raamatuid, käisid uhkelt riides, reisisid Venemaa ja Pariisi vahet ning selle ümbertõstmine teksade kandmise ajastusse mõjus "valesti"? Võib-olla oli tal liiga hästi meeles, kui käisime kunagi seda etendust Palmse (vist) mõisas vaatamas, kuidas vihma kallas nagu oavarrest ning müristas - mis kõik rõhutas näideti traagilist külge? Igatahes midagi teda häiris, aga pigem etendus siiski meeldis.
Tilluke Delisa oli emmega ühes paadis. Tema "eeliseks" oli võib-olla see, et ta klassikalist "Kirsiaeda" ei tunne ja vaatas kõige täiesti värske pilguga. Noore inimesena oli tal ehk ka "kaootilist ringisebimist" lihtsam jälgida ja seda mõista.
Janek oli esialgu tasa. Mulle jäi mulje, et talle meeldis. Sest talle meeldivad igasugu kummalised ja veidrad asjad (4 aastat kooselu minuga on teinud oma töö). Täna julges ta välja öelda, et tegelikult talle etendus ei meeldinud. Ma olin korraks isegi solvunud, et kuidas ei meeldinud, talle peaks ju meeldima kõik, mis mulle meeldib:D Seekord läksid meie arvamused lahku. Janeki arvamus etendusest kattus vägagi arvustusega, mida lugesin Danzumehe blogist (http://danzumees.blogspot.com/2010/03/kirsiaed-draamateater.html). Kuna ma Danzumehe arvustusi loen väga hea meelega ja üldiselt usaldan ka Janeki arvamust (eriti pärast seda kui ta oli mulle suutnud nii veenvalt "maha müüa" loo Andy Warholi "Marilyni" taga), siis ma mõtlen, et võib-olla Janek peaks ka arvustajaks hakkama? Kuigi, pigem mitte...siis võiks ju selguda, et ta on taibukam kui mina....(:D)
Monika ja Varje oleks oodanud ka midagi klassikalisemat. Taktitundelisena ei hakanud nad ütlema, et neile etendus ei meeldinud. Mõlemad ütlesid viisakalt, et "ei saa öelda, et mulle ei meeldinud, aga..." Viisakad inimesed ikkagi!
Ja nüüd jõuame me "kirsini" - onu Indrekuni, kes viimati käis kinos (veidike liialdades) 30 aastat tagasi, kui vanem õde (loe: emme) teda "Põrgupõhja uut vanapaganat" vaatama sundis. Kuna etendus oli nii sünge, siis hoidis ta pea 30 aastat teatrist eemale. 30 aastat hiljem valis õetütar teatriga sõbraks saamise etenduseks "Kirsiaia". Tundub, et järgmine kord läheb Indrek teatrisse 75 aastaselt:) Indreku arvamus kattus ka veidike Danzumehe omaga, et kõige kaasahaaravam oli mustkunstnik Charlotta, mis ütleb üht-teist etenduse sisu kohta.
Kui üdini aus olla, siis tegelikult ei valinud me sünnipäeva etenduseks "Kirsiaeda" Tšehhovi pärast või mõnel muul erudeeritud põhjusel, vaid lihtsalt sel põhjusel, et sel päeval oli valida/pileteid saada "Kirsiaia" ja "La Boheme" vahel. Viimane kuulub küll ka minu lemmikute hulka, kuid teatrisse läks peale minu veel seitse inimest.
Järgmine kord võiksime me vaatama minna "Eesti matust" - mis on lollikindel valik, kui see ikka veel mängukavas on. "Kõik on täis" on ka veel nägemata, aga pileteid polnud:(
Aga...kui nüüd lavakujundus, näitlejate valik, kaasajastamine kõrvale jätta, siis ma leian küll, et "Kirsiaia" kohta võib ajatu öelda. Probleemid on tänapäeval sama aktuaalsed. Mulle mõjus mõisa maha müümisest palju rängemalt vana teenri unustamine. Võib-olla olen ma viimasel ajal sattunud liiga palju vaatama nö nutusaateid, kus inimsuhted ei ole väärt üht eurosentigi.
"Komöödia" - täpselt selline nagu Tšehhov selle kirjutas.

ps: emme oleks muideks etenduselt ka sinise silma saanud. Lavalt lendu lastud rekvisiit-šampusepudeli kork möödus ta silmast millimeetrite kauguselt.

ps2: meie tillukese Delisaga suutsime emmel margi täis teha. Tegime pausi ajal nalja, et "issake, kas sa tõesti magasid" ja terve teise vaatuse jälgis emme kõrval istunud daam emmet silmanurgast, et ega emme jälle ei tuku:D

Friday, November 5, 2010

Uued "rõõmud"


Selle asemel, et eile Piretiga Tallinn Fashion Weekile minna, töökaaslastega trenni või no-ma-ei-tea-kasvõi-diivanil-lebotada, veetsime me jälle Hugoga rõõmsalt loomakliinikus aega. Õhtul koju jõudes avastasime, et Hugo õmblus on paiste läinud ja immitseb midagi kummalist. Nõrganärvilised nagu me oleme, ehmusime poolsurnuks ja tormasime otsejoones loomaarstile. Nii kiiresti, et isegi Skype ja Orkut läksid meelest ära, st et nad on harjunud, et kohe kui uksest sisse tuleme, tormavad nad meid jalust maha ja nõuavad kisa saatel süüa. Eile pidid nad natuke pikemalt ootama.
Loomaarsti juures selgus, et Hugo haava on hoolimata minu püüdlikust igapäevasest puhastamisest põletik läinud.
Eile lisandus õhtustele koera protseduuridele veel kaks-kolm uut tegevust. Kõige pealt haava põhjalikum puhastamine arsti näpunäidete järgi, mille peale Hugo kurjakuulutavalt urises, siis tableti söötmine vorsti abil ja lõpuks koristamine, sest antibiootikum otsustas mõne aja pärast välja tulla. Õnneks aga nägi haav enne magamaminekut palju kenam välja.
Hommikused protseduurid on ka nüüd pikemad. Kõige pealt haava puhastamine, siis koera peost söötmine, sest vahepeal tuleb tal jälle meelde, et ta peab solvunud olema ja keeldub ise söömast, tableti söötmine vorsti abil, 1.jalutuskäik, et "tšakrad avada", haava kuivatamine, 2.jalutuskäik. Kõige selle kõrvalt tuleb leida ka aega hammaste pesuks, kohvijoomiseks, riidesse panekuks. Pole siis ime, et me täna jälle tööle hiljaks jäime:)
Tänu Hugo haavale olen ma aru saanud, kui mugav ja lihtne meie elu siiani tegelikult olnud on. Ja armsad tuttavad, kui te näete mind sellel nädalal juba teist tillukest viinapudelit ostmas, siis te ei pea kartma, et mu'st on alkohoolik saanud, see on haava puhastamiseks:)

Thursday, November 4, 2010

"Spunki otsides" esimesed müüginumbrid


Täna hommikul jõudsid minuni "Spunki otsides" esimesed müüginumbrid. Alati on sees väike hirm, et kas sai ikka õige otsus tehtud ja kuidas läheb, äkki keegi ei ostagi, äkki ei saanud hea, eriti peale seda kui meie pere mehed arvasid, et see on liiga naistekas. Aga esimesed numbrid on kenad. Nüüd ootan põnevusega teise poe numbreid. Rikkaks ma loomulikult oma "hobiga" (veel!) ei saa, aga vähemalt ei pea ka trükikoja arveid kartma:) Kas see võiks olla ettekääne/põhjus üks šampus lahti korkida:p
Aitäh kõigile, kes koos minuga Spunki otsisid ja edasi otsivad!

Wednesday, November 3, 2010

Koeraomaniku rõõmud


Tänu Hugo hellahingelisusele võin ma ausalt öelda, et kui teil on liiga palju vaba aega või elu tundub liiga lihtne, siis võtke endale koer. Meil on nüüd uus rutiin - hommikul kaks korda jalutama ja õhtul kaks korda. Ega selles muidu polekski midagi paha, sest natuke liigutamist kulub ikka ära. Lihtsalt on mõned komplikatsioonid:
1. Hugo keeldub rihma otsas jalutamas pissimast. Seega esimene hommikune jalutuskäik enne PIKKA vannitoaprotseduuri on mõttetu ajaraiskamine. Teine jalutuskäik, kui on nii palju valgeks läinud, et näeb, kuhu astuda, on üldiselt produktiivsem.
2. Õhtune jalutuskäik on peaaegu, et sama mõttetu,ihtsalt oma rõõmuks jalutamine. Hugo mõtleb, kindlasti, et miks ma ometi pean selle naisega jalutama. Kas ta tõesti ei võiks lihtsalt diivanil teleka ees oma seriaale vaadata? Aga piisava kannatuse puhul on jalutuskäik edukas. Teist korda enam ei lähekski, aga igaks juhuks siiski võtan ette ka selle jalutuskäigu -koer peab ju pissima ja mina tahaks öösel magad ka. Niisiis veetsin ma näiteks täna õhtul, ajal, mil ma tegelikult ammu magaksin, 45 minutit taskulambiga kottpimedas metsas kallava vihma ja viliseva tuule käes. Ja mis kõige hullem - täiesti edutult. Lõpuks pidin alla andma ja suundusime tuppa tagasi.
3. Kui ma ta rihma otsast lahti laseks, lootes, et ta üle aia ei hüppa ja plehku ei pane, oleksin ma vägagi sinisilmne.
4. Jonni pärast, et ta peab torbik peas toas olema ja rihma otsas jalutama, on ta otsustanud meid õhtuti, pärast tööpäeva "meeldivalt" üllatada. Nii armas!
5. Viuksub ta lihtsalt oma vaibal lamades nagu teeks keegi talle tohutut ülekohut, kuigi enne seda on teda kõrva tagant sügatud, lastud poriste käppadega mööda tuba jalutada, peost söödetud ja vihma käes jalutatud.
8. Hommikuti tuleb õigeks ajaks tööle ka jõuda. Oleks üsna veider uues töökohas öelda, et vabandust, et ma igal hommikul hilinen, ma pean koeraga jalutama. Aga muidu olen ma väga täpne ja pean kellaaegadest alati kinni.
Hirmuga mõtlen, kas tuleb jälle üks magamata öö:( Ehk siis veelkord, kui teil on igav, võtke endale koer. Elu muutub täielikult. Kas ma muidu läheks keset pilkast pimedust kallava vihma kätte keset ööd metsa vahele jalutama? Või peseks kogu aeg põrandaid? Okei, seda viimast teeb küll õnneks Janek, aga point jääb samaks.
Hugo suudab meie elu ikka põnevaks teha:)

Tuesday, November 2, 2010

Jonnakas koer, vihane & magamata naine, ärritunud mees, kaks normaalset kassi, ainult üks vannituba ja üks auto = MEIE


Minu kehv uni ja see, et ma üles ärkan "isegi kui kuremari maha kukub", pole kellelegi uudis. Halvasti magatud ööst tingitud pahurus ja ärrituvus ilmselt samuti mitte. Et aga kõik ausalt ära rääkida, pean ma aga pihta hakkama hoopis kaugemalt, sest kõiges on süüdi Janek, Ruudolf ja Hugo. Mitte mina.
Kõige pealt hakkas Janek öösiti norskama. Mõnikord vaikselt. Mõnikord nagu auruvedur. Minu jaoks vahet ei ole, see häirib mind niikuinii. Nii mõnedki ööd vedasin ma seetõttu end koos oma tekiga alla korrusele diivanile, enne seda Janekit hellalt togides, porisedes ja uksi paugutades.
Siis tegi Janek magamistoa põrandasse augu. Korstna ehitamise jaoks. Mul on selle üle vaid hea meel. Väikese agaga. Nüüd ei saa ma ilma norskava taustamuusikata ka diivanil põõnutada. Põrandaaugust kandub heli TÄPSELT minu kõrvadesse. Olgu, pole hullu. Meil on veel üks tuba, kus ma saan vajadusel vaikselt omaette põõnata.
Edasi otsustas Hugo mängu tulla ja invaliidiks hakata. Esimesel ööl, kui narkoos ära hakkas minema, kuulsin ma allkorrusel ringikõmberdavat ja niuksuvat Hugot. Mis mul siis üle jäi, kui oma tekiga allakorrusele kolida, Hugo magama suigutada ja ise diivanile kerra keerata. See öö möödus rahulikult.
Aga siis saabus eilne öö. Klõmp-klõmp-klõmp, niuks-niuks-niuks kostus alt korruselt. Kolistasin end alla korrusele, et veenduda, et loomaga kõik korras on.
Tund aega hiljem kostus magamistoa põrandaaugust nrrrr-nrrrr-nrrrrr. "Janek, jää vait!" karjatasin ma. Vaikus. Aga vaid hetkeks. Niuks-niuks-niuks, olid järgmised helid. Äkki tahab juua, mõtlesin ma ja ajasin end vastu tahtmist diivanilt üles, et koera joota, sest kuigi ta eile pärast mõningast harjutamist õppis torbik peas ise sööma ja jooma, ei tähenda see meie hellahingelise koera puhul sugugi, et ta seda ka uuesti ise teeks. Sain jälle just magama jääda kui põrandaaugust kostus nrrrr-nrrr-nrrr, koridorist niuks-niuks-niuks. Ma ei saanudki enam aru, kumma peale ma rohkem ärritusin. Mõlemad segasid mu öörahu. Kell oli pool kaks.
Ärritunult kolisin ma "oma tuppa", lõin ukse pauguga kinni ja üritasin magama jääda. Ei möödunud viit minutitki kui ma jälle alla korrusele pidin end vedama, sest enam ei kostunud sealt niuks-niuks, vaid klõmps-klõmps küüntekolinal mööda tuba jalutamine.
Põrgusse küll, mõtlesin ma. Ilmselt tahab siis pissile. Tõmbasin vastumeelselt jalga kummikud ja sidusin hommikumantli hõlmad kõvemini kinni. Unise peaga ei tulnud ma ju selle pealegi, et jope näiteks peale tõmmata. Väljas sadas vihma. Mitte kõvasti, aga siiski. Jonnakas Hugo kiskus vaid jalutusrihmast mind kottpimeda metsa poole ja keeldus maja lähedal asuvatele/valgustuse käes olevatele põõsastele pissimast. Pärast viitteist minutit kottpimedas ja vihmas edasi-tagasi kõndimist andsin ma alla. Läksime tuppa tagasi. Sain magama jääda.
Tund aega hiljem äratas mind uuesti niuks-niuks-niuks-niuks. Edasi magamisest ei tulnud midagi välja. Jälle kord tõmbasin ma kummikud jalga ja seekord ka jope peale ning suundusin kottpimedasse metsa. Nüüd oli meie viieteistminutiline mudas jalutamine edukam. Vähemalt nii mulle tundus, sest metsa vahel oli tegelikult ju nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista.
Kui ma viimane kord enne magamajäämist kella vaatasin, näitas see 04:45. Ja siis segas mu magusa une trrr-trrrr-trrrr helin ja trepist alla komberdav Janek, kes oli silmnähtavalt mu peale vihane, et tema magada ei saanud. "Mis sa karjusid mu peale keset ööd ega see ei aita?" torises ta.
"Ma pole ka magada saanud, pool ööd olen koeraga väljas jalutanud," pomisesin mina.
"Ma tean, MA kuulsin," kõlas järgmine etteheide. Nagu ma oleks ise heast peast keset ööd kogu aeg välja kippunud. Mina olin pahur ja unine, Janek ärritunud, koer torbiku peale tige. Ainult kassid suutsid end normaalselt üleval pidada.
Midagi torises Janek veel? Ahjaa, siis oli tema kord Hugo peale ärrituda, sest otseloomulikult ei õnnestunud ka temal esimesel katsel Hugot pissitada. Ma sain juba öösel jalutades aru, et esimese hooga on Hugo prioriteetideks kaelarihmast ja kummalisest torbikust vabanemine. Pärast kohvi joomist ja hommikusi vannitoa protseduure oli minu kord jalutama minna, sest mulle tundus, et justkui mina oleks selles süüdi, et Hugo pissida ei tahtnud. Jälle kummikud jalga ja metsa!
Kodust väljudes sain Janekilt pahandada, et olin liiga kaua aega vannitoas veetnud. Nüüd olime me lausa hilinemas. Mis sellest, et Janeki tööpäev algab kell kaheksa, aga ta justkui peab seal hiljemalt pool kaheksa kohal olema. Isegi "Lammas Shauni" ei lasta mul enam rahus ära vaadata:( Janekit ärritab korraga see, et me mõlemad peame jõudma hommikul vannituba kasutada. Kuidas me vanasti küll ühe vannitoaga ilma probleemideta hakkama saime?
Ja of koors ärritab teda kõige rohkem sellest nädalast see, et meil peres üks auto on. Mõlema liikumised on piiratud. Talle mõjub see ahistavalt, ütleb ta. Ta tunneb end kammitsetult. Nagu mina oleksin selles ka veel süüdi. Ise ta vedas mind metsa elama;)
Nojah...ehk siis nüüd olen mina üks tige naine, kes öösiti magamise asemel mööda maja ja õue ringi kolistab, hommikul vannitoas liiga kaua aega veedab, koeral pissimise on "kinni keeranud", loomaarstile vabatahtlikult oma viimased säästud ära maksis ja mehe liikumisvabadust piirab.
Aga teie saate ju aru, et mina pole milleski süüdi:D

Monday, November 1, 2010

Üllatusmomendiga Roosi


Ma ei hakkagi Tiia sünnipäevast pikalt rääkima, sest see on juba väljakujunenud traditsiooniga üritus - oldskool toidud segamini modernse ja ökoloogilisega, palju veini, palju naisteloba, sekka tsipake meestejuttu, nii palju kui Janekile ja Markole sõna antakse, varased hommikutunnid ja kaine autojuht Roosi. Peaks veel rõhutama, et ALATI kaine autojuht Roosi.
Aga vot võta näpust! Nüüd ma võin küll öelda, et minu silmad on KÕIKE näinud. Viie aasta jooksul, mis me Roosit tunneme, ei ole me keegi švipsis Roosit veel kohanud. Aga seekord me just sellist Roosit kohtasimegi. Olime kõik kerges šokis, et ei saanud esiteks sõnagi suust välja, lihtsalt vaatasime ja mõtlesime, et kas see võib tõesti tõsi olla. Meie Roosi ja švipsis? See ei või ju ometi tõsi olla?
Mul tekkis korraga lausa hirm, et äkki ma peaksin lapseootel olema. Oli ju kokkulepe, et kui Roosi viina jooma hakkab, siis mina hakkan rasedaks. Või kuidagi niiviisi. Õnneks oli Roosi joonud veini. Võisin külma higi otsmikult ära pühkida. Napikas:)
Roosi suutis tegelikult veel ühe vimka visata. Janek oli küll otsustanud sel üritusel ise kaineks autojuhiks olla, aga noh eks ta sisimas teadis, et tegelikult on tal varuvariant alati taskus, juhuks kui "hammas peaks verele minema". Alati on ju olnud "vaikimisi kokkulepe", et Roosi viib kõige pealt meid koju ja siis kimab Rudolfiga ise edasi. Seekord aga jäi varuvariant taskus ära -Janek pidigi ise kaine autojuht olema. Ja lisaks oma švipsis naisele ka švipsis Roosi koju viskama.
Säh sulle siis ninanipsu, mis väärib küll "aasta üllatuse" tiitlit:)

Idülliline pühapäev


Pärast seda kui olin varahommikul kell üks ärgates mingil kummalisel põhjusel ära vaadanud talendikate inimeste show ja miljon korda end Kristiina Heinmets-Aigro feiknaeratuse üle välja vihastanud (aga ikkagi ei vahetanud kanalit:D), otsustasin Hugoga väikese jalutuskäigu teha. Samal ajal kui mina oma jope kallal kohmitsesin ja jalutusrihma korda sättisin, hüppas väle kits nimega Hugo üle aia ja läinud ta oligi. Natuke hiljem oli tagasi. Enne seda jõudsin mina teda muidugi metsa vahel taga ajada. Seekord oli Hugo päriselt ka katki. Nõrganärviline Janek ajas mind haava inspekteerima, justkui mina oleks see kõige tugevama närvikavaga inimene maailmas. Tundus, et seekord vajab Hugo arsti abi. Kuna mul sellelaadsed kogemused puuduvad, siis hakkasin netist meeleheitlikult loomaarstide kontakte otsima. Pühapäev ju ikkagi. Normaalsed inimesed on sel ajal kodus, vaatavad telekat, jalutavad, küpsetavad õunakooki vms. Selgus, et loomaarsti leidmine polnudki tegelikult nii keeruline.
Tund aega hiljem olime Hugoga loomakliinikus. Kolm tundi hiljem koos kokku lapitud koeraga kodus tagasi. Kaks tuhat krooni vaesemana. Nii palju siis idüllilisest pühapäevast. Aga vähemalt Hugo sai terveks.
Nüüd lebab teine haavnult kodus oma lambanahal ja püüab lahti saada kummalisest torbikust, mis ta pea ümber on. Hella hingega nagu ta on, tuli meil täna hommikul teda sööta ja joota, sest ta keeldub kategooriliselt oma torbikuga neid tegevusi ise korda saatmast. Jalutamine on ooper omaette. Üheksa päeva veel.
Me oleks korraga nagu lapse saanud...