Hugo update;)

Mul on tunne nagu oleks ma pensionär, kelle elu keerleb vaid oma looma ümber, sest midagi muud põnevat enam elus ei juhtu. Eile oli see päev, kui Hugol niidid välja võeti - see kõik läks nagu lepase reega. Aga see ei olnud veel kõik. Et saada teada, kas koeral ikka on põiepõletik või ta pissib tuppa lihtsalt solvumisest ja stressist, oli kõige pealt vaja pissiproov kätte saada. Läksin siis mina keset Mustamäed koeraga jalutama, topsik kaasas...jalutasin mis ma jalutasin aga otseloomulikult see operatsioon meil ei õnnestunud. Tšakrad olid korraga nagu kinni keeratud. Siis algas operatsioon "kraadime koera", mis tähendab ju kraadiklaasi toppimist teateküllkuhu. Hugo ei ole loll ja seda protseduuri nii lihtsalt läbi teha ei lasknud. Lõpuks õnnestus kolme inimese jõuga ja tänu suukorvile (sest korraga oli Hugo MAAILMA KÕIGE kurjem koer) see protseduur edukalt lõpule viia. Ma pean ütlema, et täiesti trennivaba inimesena oli vägagi piinarikas hoida üleval 35kilost koera, kes täie oma raskusega end mu kätele toetas. Seda võiks lausa jõutrenniks nimetada:)
Kui Hugo sai aru, et teda tahetakse veel torkida ja katsuda, läks ta VEEL kurjemaks. Ennast pole ollagi, aga uskuge mind, kui ta oleks suukorvi peast ära saanud oleks ta arstidele 1:0 teinud. Kahe mehe (!) ja minu jõuga sai ka viimane protseduur tehtud. Aga seda me ikka päris täpselt teada ei saanud, mis tal siis viga on. Leppisime arstiga kokku, et ootame paar-kolm päeva ja vaatame, kuidas ta end tunneb. Võib-olla oligi pissimine stressist tekitatud ja nüüd kui krae ka kaelast ära, äkki see lõppeb.
Ofkoors ootas mind hommikul ärgates keset elutuba loik. Ehk siis kui loomaarsti seekordne visiit meile midagi maksma ei läinudki, siis niimoodi jätkates tuleb meil varsti parketi vahetamise peale mõelda.
Hugo aga lamas oma lambanahal ja vaatas mulle ilmsüütute silmadega otsa, justkui öeldes ausõna mina ei teinud midagi. Ja veidike hiljem sellise näoga, et laske mul siis ära joosta, teil endal ka vähem muresid. Saa siis sellise peale pahaseks!
Aga torbiku pidime me hommikul igaks juhuks pähe tagasi panema, sest nüüd kui ta oma haavale ligi pääses, oli tal loomulikult vaja seda vahetpidamata lakkuda. Tundes Hugo iseloomu, arvan ma, et õhtuks ootab meid solvumise märgiks jälle keset elutuba väike üllatus...