Eilne päev algas nii kenasti. Ma pakkisin ka juba kotid, et täna hommikul spaasse minna. Lõpuks ometi! Ma olin seda päeva nii oodanud. Ja siis see pauk tuligi. Kujutate ette, et meie Suurim Sõber enam ei kaeba meie peale, sest kõik probleemid on saanud/saamas lahenduse. Nüüd aga kaebab meie peale inimene, kes teab, et meil on ühelt dokumendilt puudu allkiri. Allkiri, mille ta ise peab meile andma. Puhas formaalsus, aga siiski vajalik. Ja ta kaebab ning nõuab, et restoran kinni pandaks.
Mis te siis arvate, kas sellises olukorras on võimalik spaasse puhkama minna? Loomulikult mitte, sest me ei tea, mis ootaks meid ees kui me tagasi tuleme. Võib-olla on Diipi uksed selleks ajaks juba suletud. Aga sellel lasen ma küll juhtuda vaid üle minu laiba!
Niisiis samal ajal kui Britt Ida pidas Diipis oma sünnipäeva, olid minu mõtted mujal. Okei, tegelikult olid Diipi vallutanud lihtsalt terve trobikond väikesi inimesi koos oma turvadega ja Britt Ida lihtsalt juhtus just eile viiekuuseks saama, nii et me saime nalja teha, et vat kus staar, juba nii pisikesena paneb tema terve restorani kinni ja peab sünnipäeva.
Kui aus olla, siis ma ei pannud seda üritust isegi mitte tähele, mul ei jää muud üle kui loota, et kohale tulnud inimestel oli tore. Minul ei olnud. Mina mõtlesin kogu aeg Diipi peale.
Peale beebide üritust hakkasime me tegelema lahenduse leidmisega. Kui me lõpuks koju jõudsime olin ma surmani väsinud ja pettunud. Pettunud, sest me pidime spaa edasi lükkama. Kas ma juba ütlesin, et ma olin seda nii kaua oodanud, sest ma olin juba enne eilset surmani väsinud, Britt Idast veidike tüdinud ja vajan nii hädasti puhkust ning võimalust magada. Marek tundis end pahasti, just nagu tema oleks milleski süüdi. Mina tundsin end pahasti, et olin väsinud, aga vaene vapper Britt Ida oli veel rohkem väsinud. Ta oli nii väsinud, et hakkas alahuule värisedes nutma. Mul oli temast nii kahju. Ometi ei jää meil muud üle kui ka täna ta Diipi kaasa võtta. Ilmselt tuleb sellest veel üks pikk pikk päev. Nii mulle, Marekile kui Britt Idale. Aga ma ei lase Diipi kinni panna. Isegi kui minust selle protsessi käigus alkohoolik saab. Ilma mingi probleemita jõin ma suurest pettumusest eile ära pudeli veini. Täna lõuna ajal peaksin ma juba Võrumaal massaaži nautima.
Ma tunnen, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud. Ma tahaks öelda, et minge kõik p...e! Ja ausalt kui Diipis ei oleks nii suurepärane meeskond, imeline peakokk ja nii toredad kliendid, annaks ma alla ja paneks ise restorani uksed kinni.
Ishver, no ma ei saa aru, mis inimeste probleem on? Kuidas nad nüüd selle vastu nii on ja alguses midagi ei öelnud, vaid ikka siis, kui inimesed on suure töö ära teinud :S
ReplyDeleteSuured kallid ja pidage vastu.
Ei tea, miks me mõned inimesed nii välja oleme vihastanud oma olemasoluga:S
ReplyDeleteSee on pesuehtne kadedus. Ja võimalus kellegile ära teha. Nii sama.
ReplyDelete