Aga siis tulevad mulle meelde kaks ahvikannatusega inimest ja üks stabiilne võlgnik. Loomulikult olen see viimane mina. Esimene neist ahvikannatusega inimestest on emme, kes kuust kuusse saab pangast teateid, et mul on õppelaenuvõlg. Põhjus selleks on väga lihtne - püsikorraldus, mis ma teinud olen, on 18 EUR väiksem kui õppelaenu summa. Kuust kuusse luban ma selle ära muuta. Kuust kuusse ma unustan. Ja kuust kuusse helistab umbes 22.kuupäeva paiku emme et mulle seda meelde tuletada.
Teine ahvikannatusega inimene on minu kindlustaja. Iga kord kui saabub kindlustusmakse, unustan ma selle maksmata. Iga kord. Ja nii saan ma iga kord meeldetuletuse, et aeg oleks arvet maksma hakata. Kusjuures mitte kunagi ei tõsta ta mu peale häält, mitte kunagi ei ütle ta, et "kuule, jobukakk, ma enam ei jaksa, leia endale uus kindlustaja", vaid iga kord tuletab ta mulle viisakalt meelde, et aeg oleks maksma hakata. See aga tähendab, et tegelikust maksekuupäevast on juba vähemalt kuu aega möödas. Ja nii iga kord. Ma kujutan ette, kuidas ta oma raamatupidajalt minu maksmata arvete pärast pikki päid ja jalgu saab ("kuule, see sinu Prangel on jälle võlgu, tee ometi midagi!"), ohkab, võtab kätte telefoni (teades juba ette mu vastust "oih, ma jälle unustasin, ma luban, et see on viimane kord") ja tuletab mulle ennast meelde.
Samal ajal aga tõstan mina oma võlgnike peale häält.
Kui kindlustusmakse igal kuul kuu aega hilineb, siis tähendab see, et maksad tühja. Võla saad küll kaelast ära, aga hilinenud makse korral ju kindlustuskaitse ei kehti. Kui midagi juhtub, siis oled sama hea kui ilma kindlustuseta. Kindlustaja ise ei riski millegagi, vastupidi - neile on see kasulik kui maksed küll tulevad, aga väljamaksete kohustust ei teki.
ReplyDelete