Seekord oli kõik teisiti. Kui ma õhtul pea padjale panin, tundsin ma end nii üksinda. Pisarad kippusid silma. Ma ei olnud kurb. Aga mind valdas hoomamatu tühjusetunne. Midagi oli jälle otsa saanud.
Minu kaine mõistus ütles, et see on ju elu loomulik kulg. Minu musta huumori soon kujutas ette, kuidas tädi onu vastu võttis, talle kõige pealt õlle joomise eest korraliku peapesu tegi, siis puhta särgi selga käskis tõmmata ja saatis turule sinki ostma, seda õiget. Ja vahet ei olnud, mis singiga onu koju tuli, ikka ei olnud see see päris õige. Kuid ometigi tuletas end meelde minu melanhoolsem külg. Lihtsalt tiris välja ammu mahamaetud kurbuse ja ei tahtnud ära minna. Melanhoolsuse toel julges nina välja pista ka süümepiin. Mulle tuli meelde, kui tihti ma ütlen "ma täna ei jõua, teeme järgmine kord..." Ja ma tundsin kui rõhuv võib olla üksinda olemine.
Ma tunnen ikka veel seda tühjusetunnet, mu mõtted on korraga siin ja siis juba seal. Ja siis jõuan ma oma mõtetega tädini. Pisar on ikka veel silmanurgas. Aga mu suu kisub naerule. Ma mäletan, kuidas tädi helistas, et öelda: "Ole hea laps ja mine onule bussipeatusesse vastu, siis ta saab sama bussiga tagasi sõita. Ma saatsin sulle värsket sori-mari putru." Ja ma kõndisin bussipeatusesse number 16 bussi ootama. Onu naeratas mulle bussiaknast, ulatas üle ukse valges sangaga plekkanumas oleva pudru ja sõitis tagasi. Tädi juurde.
Nagu nüüdki. Seekord kohtuvad nad Nangijaalas.
Kuidas sa oskad niii ilusasti kirjutada. Võtta kõiksuse ja elu olemus kokku sedavõrd südamlikult ja peenelt ja sellise nurga alt. Minu siiras kiitus ja piiritu tunnustus sinu andele. Piibe
ReplyDelete