Kust leida keeletoimetajat?

Juba mõnda aega on üks käsikiri mu kirjutuslauasahtlis nö tolmu kogunud, vahepeal oli teine isegi meelest läinud, aga aasta alguses tuli koristamise käigus jälle välja ja pani pähe mõtte, et võiks ju...

Aga kust leida kedagi, kes tahaks sellest mustandist aidata  teha üks soravalt sujuv ja ilma hooletusvigadeta loetav lugu. Ma ei pane ju CV-keskusesse üles kuulutust, et mitte eriti rikas (vene uusrikka naisest!) hobikirjanik otsib keeletoimetajat?

*********

Vanamehel oli siiski õigus. Poest tulnud Ida kinnitas seda:
„Kas te teate, kes külas käimas on?“ küsis ta, samal ajal asjalikult poekorvi tühjendades. Ida oli toiduainetega alati äärmiselt hoolikas. Ta teadis alati, kuna oli vaja kohvi, makarone või liha osta, kappides ja sahvris ei tohtinud kunagi tühjus valitseda. Nii kui viimane pakk kohvi oli avatud, ostis Ida selle asemele kaks uut. Kohv ei tohtinud majas kunagi otsa saada. Pesupulbrit ja loputusvahendeid ostis ta alati sooduspakkumistega. Igaks juhuks. Seepärast olid Põrgupõhja sahvri riiulid alati lookas puhastusvahenditest, pesupulbritest, seepidest ja loputusvahenditest. Ida teadis, et neid läheb korralikus majapidamises alati vaja ja loomulikult täiendas ta varusid sooduspakkumiste ajal. Sügavkülm oli tänu Idale liha pilgeni täis, et oleks kogu aeg hea võtta. Ida armastas küll poes käia, aga ta ei kannatanud silma otsaski kui poodi tuli minna kohustuslikus korras, sest sool või seep olid otsa saanud. Kõik majaelanikud teadsid seda ja seepärast olidki poeskäigud kõige rohkem Ida kohustus. Tema teadis, mida vaja on ja kus midagi soodsama hinnaga sai.
„Noh, mis te arvate, kes külas käimas on?“ kordas Ida oma küsimust ja jätkas poekorvi tühjendamist. Tema silmis oli kohe näha rahulolu ja uhkusetunnet oma saagi üle. Vein oli Säästumarketis vaid 6.90 maksnud. Ja hea vein, mitte mõni magus jama, mida Riia armastas. Kohv – 3.90. „Kujutate ette, kohv 3.90!“ kiitles ta oma ostudega rahulolevalt vanemate eest, „ma pidin kohe kaks pakki võtma!“  Pesuvahend 5.90, muidu on pea 10 eurot. Ida jätkas oma poekorvi tühjendamist ja vaatas ootavalt emale otsa. Niikuinii ta ei oska arvata, keda Ida poes nägi.

„Et oligi siis Ivar, jah?“ vangutas ema pead, „ütle nüüd.“

Ida näos oli näha pettumust: „No kust sa ometi oskasid arvata?“

„Mis nüüd mina, ega mina ei oskakski, aga istusime siin ennist trepil ja unistasime, kui üks uhke auto õudsa lärmiga mööda uhas. Ma poleks midagi osanud arvata, et kui linnanoored lõbusõitu tegemas, aga vanamees, tema kohe ütles, et see polnud kellegi teise kui Eleonore Ivari auto.“

Vanamees ei öelnud midagi, aga muheles rahulolevalt.

„Ei mina ei saa aru, kuidas see vanamees neil autodel küll niiviisi vahet teeb. Ise ei tea autodest rohkem kui koer kudumisest, aga näe ära teadis.“

„Sa, vanamees, oled selgeltnägija või mis?“

„Küllap vist,“ ühmas vanamees ja kiikas Ida toidukoti poole. Ei tea, kas Idal oli ka oma vana isa meeles? Kas selle mõttetu toidukuhja alt paistab ka midagi, mis meestele kõlbab? Ida märkas isa uurivat pilku.

„Ei no sina ei saa kohe teisiti ega?“

„Küllap vist,“ ühmas Albert uuesti. Tahtis veel lisada, et „tõid siis ka midagi või?“ aga ei tihanud, moor oli lähedal. Ja Ida justkui nautis oma vana isa õrritamist – poekorvist tulid välja kõiksugu värvilised purgid, üks ilusam kui teine, aga vot õlut ei paistnud kusagil.

„Hea küll, mis ma su`st ikka kiusan, tõin, tõin sulle ka midagi, „hakkas Ida naerma ja ulatas isale pooleteiseliitrise „Sarviku“.   vanapaganale vanapagana jook.