Samal ajal kui suur osa eestlastest kommenteerib presidendi vastuvõtu kleite, kirub Evelin Ilvese koledaid kingi, leiab, et pr. Ilvese kleidi sarnasus Christian Diori kollektsiooniga on täilik fopaa ("lausa uskumatu!") ja Elma Nüganeni lavastatud kontsert ennenägematu jura ("no kas tõesti midagi paremat ei andnud välja mõelda!"), mõtlen mina hoopis teistest asjadest.
Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees. Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev "Kivid ja leib". Ta kallab kruusi "Bock´i" (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui "hea muusika tuleb". Ja meenutab.
Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris "mõistuse juures" olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lollis läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia.
Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva.
No comments:
Post a Comment