Korda minu järel: mul on uusi kingi vaja!

Sest ma lihtsalt ei leia olemasolevaid kingi üles. Neid on liiga palju ja nad on nii kenasti ära pakitud. Palju lihtsam on aina uusi juurde osta. 

Pühapäevase koristuse käigus võtsin ma end kokku ja tõin korraks päevavalguse kätte kõik majas leiduvad jalanõud. Osasid neist polnud ma isegi näinud! Rääkimata siis käimisest. Mõndasid olin ma juba tükk aega taga otsinud. 

Kokku sain ma umbes täpselt 85 paari jalanõusid. Janekiga kahepeale. Ega ma siis nii hull ka pole, et mul endal 85 paari jalanõusid oleks;)  Nendest 60 paari rändas kenasti tagasi kingakarpidesse, nendest  kümme paari peab endale ühel või teisel moel uued omanikud leidma, kolm paari botikuid jäid suuremaid sulasid, kaks paari saapaid oma tegelikku omanikku ootama (mul on vahepeal komme "kogemata" Tillukese Delisa jalanõudega Tartust ära tulla). Igapäevaseks kasutamiseks jäid välja need samad kümme paari, millega me viimasel ajal niikuinii 99% ajast käinud oleme. Ja seda on ju vähe? 

Aga ausalt, kui ma suvel peaksin jälle ütlema, et mul on vaja lahtiseid madalaid rihmikuid, siis ma loodan, et Janek tuletab mulle meelde, et neid on mul vähemalt kaheksa paari. Käinud olen ma neist kolmega. 

Mõnda aega oli mu kingagarderoobis ka 86. liige. Emmel lihtsalt hakkas hale ja ta oli nõus oma jalanõukollektsiooni pärlid, mida ta muidu hoiab hoolikalt karbi sisse pakituna minu ja Tillukese Delisa eest peidus, mulle  ära müüma. Finally, ohkasin ma rõõmust. Kuu aega hiljem mõtles ta ümber. Tal hakkas saabastest kahju.  Kuigi ma ei taha, saan ma temast aru. Ka mina ei oleks raatsinud neist loobuda. *

*Rahalises mõttes oli saabastest loobumine muidugi arukas mõte. Nii pääsesime me Janekiga vaid kaerahelveste söömisest: ja saame saia peale ka sinki lubada:D