Niisiis. Nagu te olete aru saanud oli meil Diipis puudu üks dokument, mida ühistu juhatus keeldus allkirjastamast enne kui meil kõik dokumendid korras on. Kas te ikka saite aru, et puudu oli see sama dokument, mille nad ise pidid allkirjastama?
Hea küll. Teine variant oli hakata tüütama kõiki ühistu liikmeid ükshaaval. Mis meil siis muud üle jäi kui alustasime allkirjade kogumist. Ma kartsin, ma olin valmis sõimuks, eitavateks vastusteks ja vihasteks kommentaarideks, aga... Peaaegu KÕIK, kellega ma suhtlesin, olid nii toredad, abivalmid, sõbralikud ja otseloomulikult restorani poolt. Vaid kaks inimest ütlesid "ei". Üks inimene paar maja eemalt ütles, et tema toas on ka toidulõhnad, ja et need peavad olema restoranist. Ma ei hakanud vaidlema, sest ega ma ju lõhnaekspert ei ole. Teine vastuseis oli aga naljakas, tegelikult kohe üks naljakamaid vahejuhtumeid, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.
Majast väljusid kaks naisterahvast ja toimetasid maja ees auto juures. Ma jooksin nende juurde, et küsida, ega üks neist korterist X pole. "Ei, ma olen korterist Y, "vastas ta. Vaatasin oma listi. "Väga hea, ka Teiega on mul vaja rääkida," alustasin ma. "Ma ei oska eesti keelt," vastas naine vene keeles. Mingil põhjusel jätkasin ma selgitamist eesti keeles.
"Miks te ikka eesti keeles räägite, kui ta ütles, et ei oska eesti keelt, rääkige vene keeles. Teil on midagi vaja!" sekkus sõbranna. Vene keeles. Kõik edasine vestlus käis vene keeles. Kui minu juttu muidugi saab vene keeles rääkimiseks pidada.
"Da, isvinite," vastasin ma, "U naš tam restoran i nada adin podpis što...." Oeh, kuidas ma purssisin.
"Mina tõlkida ei viitsi," lausus sõbranna vahele. "Rääkige- räälkige!"
Ma püüdsin edasi purssida. Naine hakkas naerma ja ütles, et olgu peale, temal ei ole midagi restorani vastu, et jah, tema kirjutab alla. Ma läksin õnnest särama nagu oleks ma lotovõidu saanud.
"Miks sa alla kirjutad?" küsis sõbranna ja vaatas mulle otsa. "Minult te allkirja ei saa, mina olen korterist Z!"
"Potšemu?" küsisin mina, samal ajal kui teine naine dokumenti allkirjastas.
"Sest ma olen... (sõna, millest ma aru ei saanud)," vastas ta ja hakkas naerma.
"Ja ne snaaju što eta snatšit," ütlesin mina.
"See tähendab "kiuslik"," vastas naine. Nüüd hakkasin mina naerma. Ütlesin, et ega midagi, et nii ka võib, et sundida ma millekski ei saa. Teine naine ulatas mulle allkirjastatud paberi ja soovis edu. "No miks sa niimoodi teed?" sarjas sõbranna teda. "Sa ei pidanud alla kirjutama."
"Tean, aga mulle meeldib see restoran," ütles naine ja istus autosse. Ma olin nii õnnelik.
Ma olen kolme päeva jooksul suhelnud peaaegu kõigi korteriomanikega (mõned korterid lihtsalt kahjuks on tühjad olnud) ja ma ei oleks osanud unes ka loota, et me nii palju positiivset tagasisidet saime. Me saime kiita, meile sooviti edu, meid tänati hea restorani eest. Ma olin pisarateni liigutatud. Ma hakkasin uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa. Lihtsalt ikka kipub meelde jääma see negatiivne osa.
Me pole küll Marekiga nädal aega saanud Ida nohu tõttu öösiti magada ning oleme ärganud iga päev nagu kellavärk kell 5:45 selle peale, et Ida meid kas jalgade kõhtu peksab või meid ninast tirib. Jah, me oleme väsinud. Jah, me oleme ilmselt juba poolenisti hullud. Aga ma ei oska isegi sõnadesse panna KUI õnnelikud. Meil on olemas elanike nõusolek selleks, et restoran majas olla võib.
Te ei tea kui palju see toetus meile tähendab:)
Ühtlasi palun ma vabandust ühelt noormehelt, kelle ukse taga ma nutma puhkesin. See ei olnud taktika. Kõrvalkorterist oli mulle just "ei" öeldud ja ma korraks murdusin. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. See oli esimene päev. Teise "ei" sain ma täna.
Jeeeeeee
ReplyDelete