Minu Norra

Paar aastat tagasi kirjutasin ma Petrone Print'ile "Minu Norra" jaoks proovitöö. Minu rõõm oli üüratu kui selgus, et see neile meeldis ja kippus koostööks minema. Siis jäi aga asi soiku ja tõusis päevakorrale alles uuesti eelmisel aastal. 

Vahepeal olin ma üsna korralikult tööalaselt Norraga seotud olnud ja nii ehitasin ma raamatu üles erinevate eluetappidena:Norras 17-aastase vahetusõpilasena, 20-aastase tudengina, 25-aastase "tegevjuhina", 30+ müügijuhina. Kahjuks suutsin ma selle loo igavaks vusserdada, nii et neile meeldis vaid esimene osa ja nii jäi seal kohal "Minu Norra" katki. Ma üldse ei varja, et mul on jubedalt kahju. Tagantjärgi mõtlen ma, et oleksin hoopis teisiti võinud teha, aga...Kahju on, aga elu seisma ei jää. 

Miks ma sellest siis üldse räägin? Üks põhjus, miks ma seda raamatut nii väga tahtsin kirjutada oli see, et mulle tundus, et saaksin niimoodi tänada kõiki neid toredaid inimesi, kes mind oma perre vastu võtsid ning mind justkui oma lapseks pidasid, ôpetasid ja toetasid. Ma ei olnud neile lihtsalt üks suvaline Ida-Euroopa vahetusôpilane, vaid pereliige. Nii vôtsid mind oma perre vastu ka Camilla ja Britt-Ida. 

Camilla sai alles eile teada, et mu lapse nimi on Britt Ida. Tema ema järgi. Me hakkasime meenutama. Mina ütlesin, et loodan, et väike Britt Ida tuleb sama äge kui "vana versioon". Tema ütles, et kui vana Britt-Ida vaid teaks, läheks ta uhkusest lõhki. Mina meenutasin, kuidas Britt Ida kattis keset suve jõululaua, et külla tulnud Tilluke Delisa saaks osa Haugeni jõuludest, sest see oli tookord olnud üks mu jõulusoove. Camilla meenutas, kuidas ma øyeri murrakut rääkima hakkasin. Me meenutasime ja tönnisime. Üks Keila taga metsas, teine Oslos. 

Mul on nii kahju, et Britt Ida Britt-Idaga kohtuda ei saa. Selle prouaga, kes sôitis päevinäinud Toyotaga, jõi punast veini, suitsetas punast Marlborot, kirjutas, küpsetas jôuludeks vähemalt seitset sorti küpsiseid nagu traditsioon ette nägi ning elas muinasjutulises majas keset Norra metsa ja mägesid. 

Aga mul on hea meel, et temaga on kohtunud Tilluke Delisa ja et mul on oma Britt Idale rääkida Norra Britt-Idast nii palju lugusid. Ühel päeval ôpin ma ka kransekake tegemise ära, Britt-Ida kinkis mulle selle koogi jaoks vajalikud koogivormid. Too sama kord kui me keset suve Haugenis jõule pidasime. 

Killukesi minu Norrast saab lugeda ka siit blogist. "Minu Norra" alt;)