Diipide diibid tülid

Kui me eelmisel aastal Diibile mõtlema hakkasime, oli küllalt neid, kes ütlesid, justkui ette parastades, ohh see perekonna ja sõpradega koos äri ajamine, see ajab teid küll raudselt tülli. Mina seda ei kartnud. Ei, mitte sellepärast, et me oleks mingi imeperekond, kes kunagi ei tülitse. Ma teadsin, et tülisid tuleb. Aga ma ei kartnud. Sest me niikuinii tülitseme kogu aeg:)

Ja nii ongi. Mina ja Marek tülitseme Diibi pärast ülepäeviti. Või ma ei tea, kas seda saaks just päris tülideks nimetada, ütleme siis, et meil on päris palju erimeelsusi, mis tulevad sellest, et üks meist on diip kunstiinimene, kes ilmselt peaks mtü-d, kutsuks kõik kodutud sinna lõunat sööma, jagaks tulu loomade varjupaigale ja maksaks veel üritusele pealegi, teine aga on realist, kellele meeldib kui asjad on kontrolli all ja korras. Minu jaoks on see "kontrolli all ja korras" teinekord liiga järsk, aga Marek ei viitsi ninnunännutada. Ja sealt meie vaidlused tulevadki. Sõltuvalt tujust ja viitsimisest jonnime me mõnikord kauem, mõnikord vähem, kuid kompromissilaadse lahenduse leiame me alati.

Seda, kuidas Marek ja Tilluke Delisa kaklevad ma enam ei pane isegi tähele. Enne kui ma jõuan süvenedagi, et miks nad siis seekord kaklevad, on nad juba sõbraks tagasi saanud. Nad on nii sarnased ja mõlemad kaks kõva kivi, mõnikord on mul tunne, et ma justkui vaataks, kuidas nad oma peegelpildiga kaklevad. Nende tülidesse ma ei sekku, kuigi nad mõnikord tahavad, et ma pooli valiks. Seda ma aga teha ei saa ja nii peavadki nad oma kaklemised omavahel ära kaklema.

Mina ja Tilluke Delisa vaidleme ka. Mina, vanema õena, püüan talle selgeks teha, kuidas on õige, ma tean ju paremini, ma olen ikkagi üheksa aastat vanem. Tema ei kuula. Teeb ikka omamoodi ja mõnikord siis tagantjärgi tunnistab, et oleks pidanud ikka mind kuulama. Teinekord muidugi juhtub, et temal on ka õigus. Aga seda juhtub harva;) Vanemal õel on pigem siiski alati õigus!

Omavahel tülitsenud, nii et kogu maja rapub, on ka Marek ja Tom. Öelge, mulle üks tööseltskond, kus raginaid ette ei tuleks? Ikka tuleb. Mis mulle aga meeldib, on see, et nad ütlevad kõik välja, plahvatavad ühe korraga ära, mitte ei vindu ega mossita omaette. Tüli saab tülitsetud ja juba järgmisel päeval on kõik jälle sõbrad.

Ainuke, kes ei ole (veel?) kellegagi kakelnud, on Heily. Ühtlasi on ta ka ainuke inimene, kellega mina pole kunagi tülitsenud. Ta pole vist üldse kunagi kellegagi tülitsenud. Eks ma olen seda parastamist ka kuulnud, et no küll te nüüd tülli lähete kui koos äri hakkasite ajama. Ma tahaks neile inimestele keskmist sõrme näidata. Lähme, siis lähme, mis se teie asi on, saage oma eluga hakkama.
Mul on hea meel, et meie seas on ka üks rahumeelne inimene;) Kuigi see on nii veider, sest kas ma olen öelnud, et nii Marek, Tilluke Delisa, Tom kui Heily kõik on Kaljukitsed, nad ju kõik peaksid täpselt ühesugused olema, aga Heily on kuidagi teisest puust, ning mina, üksikuna Kalana, pean nende keskel kah kuidagi hakkama saama. Õnneks on Kalad oma loomult naiivsed, seepärast ma ilmselt nendega hakkama saangi. Ma lähen vooluga kaasa.

Ometigi tuleb ka ette tülisid, mis jätavad hinge paha maigu. Viimati otsustasime me rahalistel kaalutlustel vahetada välja ühe töötaja, keda me Heilyga ammusest ajast tunneme. Selline otsus oli väga raske. Me püüdsime seda teha sõbralikult ja "puhtalt äriliselt", aga ikkagi läks kõik untsu. Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis ega ma ei saagi aru, miks see kõik nii valesti läks ja see lahkuminek tüliga toimus, kuid paha tunne on mul ikka.
Ma püüdsin asju leevendada, kuna tegu oli minu ammuse tuttavaga, ja andsin uudise ise edasi. Marek arvas, et tegevjuhina on tema kohus põhjendada, miks me sellise otsuse tegime. Nii jäigi mulje nagu oleks me ühe inimese vastu ühisrinde moodustanud ning otsustanud teda üksteise võidu rünnata, et kõige pealt mina, siis Marek ja takkaotsa veel Tilluke Delisa samuti. Ma siiamaani kirun ennast, et mul oli vaja end sinna vahele toppida. Mina ei oska selliseid asju ja tekitangi pigem segadust. Mul kripeldab sees, nagu me Mareki ja Tillukese Delisaga oleks kolm vana nihverdist, kes kellestki neljandast lahti tahtsid saada. Nii vastik tunne on! Marek lohutas mind, et selliseid asju tulebki äris ette ja seda ei saa isiklikult võtta, aga halloooo, me räägime ju minuga. Minuga, kes ilmselt peaks mtü-d,  kutsuks kõik kodutud sinna lõunat sööma, jagaks tulu loomade varjupaigale ja maksaks veel üritusele pealegi. Eks teistele jäi see tüliga lahkuminek ka hinge kripeldama, aga minul kripeldab see kuidagi eriti. Ma tunnen end süüdi. Ma ei tea, miks, aga tunnen. Ma tunnen, et tegin kellelegi liiga. Ma vihkan selliseid tülisid.

Ma ei taha kellegagi rohkem tülitseda. Kui siis vaid Marekiga. Profülaktika mõttes;) Sellest ühest tüliga lahkuminekust hoolimata usun ma siiralt et meie, neli Kaljukitse ja üks Kala, oleme ikkagi üks võitmatu meeskond. Me saame hakkama. Varsti ununeb ka see tüli.