Mehed ei mõtle üldse

Ühel ilusal pühapäeval oli tädi Merle nõus last hoidma. "Lähme siis Titanicu näitusele," ütlesin ma Härra Abikaasale. Tema kirtsutas nina. "Kas me kindlasti kohe peame TÄNA minema?" küsis ta, "me võiksime ju nädala sees minna, mul pole mingi probleem Diipist päeval ära käia, Lennusadam kohe seal kõrval ka." Noogutasin mõistvalt. Või siis siiski mitte.
"Kuhu ma sinu arvates siis Britt Ida panen?" küsisin ma kulme kergitades.
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin, et mehed ikka kohe üldse ei oska loogiliselt mõelda. Nii nagu juba tookord kui me peaaegu ooperisse ei läinud, sest Marekil polnud (minu arvates) midagi selga panna. Ka siis ütles ta, et no pole hullu, me saame ju teine kord minna. Oot, kas sa unustasid ära, et meil on kodus viiekuune laps ja me ei saa igakord kui mõte pähe tuleb kuhugi tormata?

"Ma tahan spaasse minna," ütlesin ma ühel teisel ilusal pühapäeval. "Kas sulle sobiks kui me läheksime märtsi lõpus? Ma nii vajan natuke lõõgastust! Ma tahaksin kaheksa tundi JÄRJEST voodis magada." Marek kirtsutas nina. "Kas me kohe kindlasti peame SEL KUUL minema?" küsis ta, "lähme parem maikuus, siis ehk on Diipis juba kergemad ajad, ma ei saa sealt eemal olla praegu."
Noogutasin mõistvalt.
"Otseloomulikult võime me maikuus ka minna," vastasin ma, "sest ma ju mõistan, et kaks päeva töölt eemal olla on ennekuulmatu ja ega ma ju ei olegi praegu väsinud."
Hahh, loomulikult ei noogutanud ma tegelikult mõistvalt, vaid ärritusin. "Ma ju ütlesin, et mul oleks lapsehoidja PRAEGU olemas, maikuus ma ei tea, SEE on nii kaugel, ma ei tea, kas mul siis on Britt Ida kuhugi jätta!"
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin veelkord, et mehed ei mõtle ikka üldse. Nende elu on kogu aeg lill.

(Aga spaasse lähme me ikkagi NÜÜD. Mitte maikuus.)