Mombie chill, minu napakas perekond ja romantika

Alles see oli kui ma tahtsin, et Marek Tartusse tuleks. Aga tema ei tulnud. Tuli päev hiljem kaheks tunniks, sest talle tundus ühtäkki loogiline edasi-tagasi 400km sõita. Vaid nendeks kaheks tunniks. Veel kunagi varem tundus Tillukesele Delisale ja emmele täiesti loogiline tulla Tartust mulle Tallinnasse järgi selleks, et mind Tartusse viia. Seega ei ole ju midagi imestada, kui eile ühtäkki emme ja Tilluke Delisa meil Ussipesas hoovis olid. Nemad tulid meile puhkust andma. Oli täiesti loogiline sõita jälle edasi-tagasi 400km.

Niisiis läks Ida eile Tartusse. Meie jäime kahekesi koju. Te ei kujuta ette kui veider tunne see oli. Ei, ma ei tundnud lapsest puudust, aga ma kogu aeg ootasin, kuna ta üles ärkab või kuna Marek ta tuppa toob. Maja oli nii naljakalt vaikne. Isegi loomad ei saanud aru, kus väike päntajalg kadunud on ja vaatasid küsivate nägudega ringi.
"Noh, moor, teeme siis romantikat," ütles Marek ja võttis mul ümbert kinni.
"Teeme," vastasin mina. Järgmisel hetkel läks tema õue võsa lõikama ja mina vanni. Paar tundi hiljem kutsus ta mind õue. "Tule, istume natuke väljas. Nii ilus õhtu on. Võta veiniklaas ka kaasa. Teeme romantikat."
Me istusime õues ja kuulasime linnulaulu. Kaks minutit hiljem hakkas meil külm. Me läksime tuppa tagasi.
"Peaks vist süüa tegema," ütlesin mina.
"Mhm," noogutas Marek ja lisas jälle, "teeme romantilise õhtusöögi, onju?"
Romantiline õhtusöök nägi välja selline, et me mõlemad sõime ühel ja samal ajal. Sooja toitu. Ikka vaid kahvliga. Noa kasutamine tundus liigne peenutsemine olema.
"Tahaks midagi magusat ka," ütlesin ma mõne aja pärast. Marek hakkas naerma. "Hahh, ma ostsin küpsiseid ka, aga šokolaadiküpsiseid, sest sa ütlesid, et kui ma pean siia majja küpsiseid vedama, siis toogu šokolaadiküpsiseid!" Ja tõi oma Selga šokolaadiküpsised välja. Ma vaatasin mossis näoga küpsiseid. Ma tahtsin ka küpsiseid, aga šokolaadimaitselised ei ole tõepoolest mu kõige lemmikumad. Mida teeb sellises olukorras inimene, kes tahab kaalust alla võtta. Otseloomulikult ei jäta ta küpsiseid söömata, ta toob hoopis kapist välja kondenspiima. Ja ujutab šokolaadiküpsised sellega üle. Isegi taldrikule ei pane asju, vaid sööb nagu metslane. Otse pakist. Hommikul  veel imestab kaalule astudes, et miks see kaal küll ometi alla ei lähe.

Romantiline õhtu jätkus tervelt poole üheksani. Kauem ei suutnud me silmi lahti hoida. Me komberdasime unistena magamistuppa ja vajusime kõige magusamasse unne. Kõige veidram oli magada oma voodis ilma, et Koll Molly meid oleks oma sahmerdamisega ahistanud. Ma ei osanud kohe kuidagi ollagi. Valik oli nii suur - ühe külje peal, teise külje peal, kõhuli, pea padja peal...
Uni läks mul siiski kõige pealt ära kell kolm, peaaegu oleks ma alla komberdanud lapsele süüa tegema, ja siis kell kuus. Ma jäin kuulatama. Ja ootama. Ma ei saanud aru, miks keegi mind jalgadega kõhtu ei togi.

                                    

Kusjuures ma ei saanud aru, kui väsinud ma olin, enne kui me üksi jäime. Lapsega ei saa ju end lihtsalt niisama lõdvaks lasta või öelda talle, et kuule, ole nii hea, saa nüüd veidike ise hakkama, las ma magan tunni või paar. Kui me kahekesi jäime, tundsin ma, et oleksin olnud võimeline püstijala pealt magama jääma. Mõelda vaid, et veel aasta aega tagasi oli mul unega tõelisi raskusi. Kõik seltsimehed unetud, saage laps ja magama jäämise probleemid on kadunud;)