Kust leida Idale lapsehoidja? Hea. Usaldusväärne. Päris Mary Poppins ei pea olema, aga midagi sinnakanti ikka.Jumala eest, ärge küsige, et mis siis nüüd juhtus võiks miks sulle lapsehoidja. Ei, ma ei ole meeleheitel või ennast või Idat aknast välja heitmas, litsalt vahel harva juhtub, et me Marekiga tahaks teha midagi ilma lapseta. Kahekesi.
No näiteks oleks tahtnud eile TMW raames mõnele kontserdile minna või kasvõi pop-up restoranist läbi astuda, aga ei saanud, sest meil ei olnud Idat kuhugi jätta. Loomulikult ei olnud need elulise tähtsusega üritused, aga lihtsalt tore oleks olnud end tuulutada ja olla kursis teiste tegemistega. Või täna oleks ma tahtnud minna KUMUsse balletikonkurssi vaatama, kus ka Laureen osaleb. Ma küll alguses ütlesin Marekile, et põrgusse, lähme koos Idaga, aga siis hakkasin mõtlema, et see on ikka veidike totter. Laureen esineb homme ka, aga tegelikult pole sellel olulist vahet, sest ka homme ei ole meil Idat kuhugi jätta.
Just selle pärast ma lapsehoidjat otsingi.
Ja noh, kujutate ette, mõnikord lihtsalt tahaks minna sööma mõnda teise restorani kui Diip, süüa noa ja kahvliga ning mitte muretseda selle pärast, kuidas Ida end üleval peab. Kinno tahaks minna. Kuigi praegu ei oleks see ilmselt kõige taibuka mõte, sest pimedas ruumis jääksime me lihtsalt magama. Muuseumi. Titanicu näitusel jäi meil ka käimata, sest noh... nädala sees pole meil Idat kuhugi panna ja täna ei lähe enam ükski normaalse mõistusega inimene Lennusadamat ründama. Me ühel nädalavahetusel proovisime, järjekord oli meeletu. Muidugi ei oleks me ka seda pidanud viimasele hetkele jätma, aga no läks nii. Seegi pole elulise tähtsusega üritus, kuid ikkagi...
Ida on iseenesest väga vahva ja metsas elada on ka väga vahva, aga mõnikord tuleb kohe selline tahtmine, et tahaks midagi ilma lapseta teha. Või lihtsalt ilma temata korraks jalad seinale visata. Näiteks täna ärkas Ida öösel IGA tunni tagant ja see aeg, mis ta magas, togis ta kas mind jalgadega näkku või puges nagu väike tõuk Mareki padjale, nii et minu arvates Marek vaid tahtejõu abil voodis püsis. N
Tõsi, me võiks ju Ida Hugo, Sype'i ja Orkuti käpa alla jätta ja linna minna, sest niikuinii paljud blogilugejad arvavad, et Ida nende kasvatada ongi, sest mina olen ju kogu aeg lapsest väsinud või stressis ja Marek on tööl, aga noh...Ka minusugune rongaema eelistaks inimesest lapsehoidjat.
Aga kust seda õiget leida? Kas te oskate soovitada? Ma vaatasin küll seda pere24 vms linki, kust lapsehoidjat leida saab, kuid kust ma tean, et need inimesed seal päriselt ka Mary Poppinsid on ja mitte mingid hullumajast põgenenud patisendid?
Minu laps on 24. Kodust väljas ja mina üksinda. Harva näeme, väga harva... Annaks tea mis, et temaga rohkem koos olla. Kahjuks kasvavad lapsed paganama kiiresti suureks... Aga nii inimlik on mitte hinnata seda, mis parasjagu käes ja olemas. Aeg paneb väärtused paika, nii on...
ReplyDeleteVE
Et siis mu väärtused on paigast ära, kuna mul mõnikord oleks vaja kuhugi lapseta minna? Sest nii on mugavam ja kergem. Ka lapsele. Aga et mõningaid asju ei saa tegemata jätta. Kui sellest sõltub minu pere tulevik, ka olevik. Või et ma mõnikord tahaks kuhugi lapseta minna? Lihtsalt et korraks puhata. Kas väsinud ema on siis oma lapsele parem ema?
DeleteVajad tõesti puhkust. Selle tunnistuseks on Su valuline ja vihane ülereageering täiesti süütule ja Sind üldse mitte süüdistavale arutlusele.
DeleteRahu, ainult rahu.
Keegi pole siin rääkinud väärtuste paigast ära olemisest.
Loen Su blogi ammu ja olen Sinust lugu pidanud. Enam mitte. Vingu, hala ja arutut enesekiitmist on viimasel ajal juba ülemäära palju.
VE
Mulle tõesti tundus, et ütlesid, et kui 24/7 lapsega olla ei taha, siis pole väärtushinnangud paika loksunud. Samas kirjutatut võib tõesti mõnikord valesti mõista. Samamoodi nagu sina ütled, et halan liiga palju. Eks toesti paljud postitused on negatiivse alatooniga, aga tõepoolest... Ma olengi väsinud, väsinud võitlemast, väsinud kaebustest. Ma tahaks nautida restorani, ma tahaks nautida oma mehe ja lapsega koosveedetavat aega, aga... Mured ja hirmud ning magamatus teevad oma töö. Mul on kurb kuulda, et keegi seepärast mu'st enam lugu ei pea, aga teistpidi mina ei tunne sind ja sina mind. Või ma eksin? Kui oled mu sõber, siis oleksid ju ammu võinud öelda, et ehk püüaksid puhata, sest oled väljakannatamatult halav
DeleteLapse kõrvalt tuleb ka oma "mina" säilitada. Ja seda just selleks, et suuta parem ning huvitavam ema olla! Siis ei juhtu nii, et 24-aastase inimese ema elus ei ole mitte midagi muud kui tema ammu iseseisvunud laps, kes nüüdseks omaenda elu elab ja ema aega enam ei jõua ega taha sisustada.
DeleteHoian pöialt, et ruttu toreda Poppinsi leiaksid!
Sattusin blogisse juhuslikult. Siiani meeldib. Meeldib kuidas kirjutad :) Mul küll lapsi pole ja sellepärast saan ma kohe mööda päid ja jalgu, aga mis sest. Mul on koer. Koer, kes enamasti on nagu takjas mul küljes ja kui ma 5 minutiks toast lahkun algatab nutulaulu ja teeb näo nagu ma enam kunagi tagasi ei tuleks. Ning siis kui ma vahel ütlen, et ma tahaks minna jalutama ILMA koerata, teha kuskil trenni ILMA koerata, keda pean jälgima, õpetama, keelama, siis noh, selle järgi on mul küljes märk- halb koeraomanik.
ReplyDeleteSeega ma mõistan su mõttekäiku. Me ei ole imeinimesed. Kui kellegi laps käib täiskasvanuna vähe kodus, siis see on selle pere asi. Mina olen 25, räägin emaga üle päeva, kord kahe nädala tagant olen kindlasti külas või tema tuleb külla. Kõik on suhteline. Ja mis saab suhtest teistega, kui laps on sinu silme eest 24/7? Siis tulevad teised hüüdnimed :) Nagu kanaema, poputad last, sa oled ainult ema mitte naine jne jne. Nokk kinni, saba lahti.
Aga ei spekuleeri enam, nagu ma ütlesin, lapsi mul veel pole, ühel päeval on, aga seni olen noor loll kes miskit ei tea :)
:)
DeleteMa saan kindlasti nüüd vitsa, aga mina näiteks teen põhimõtteliselt 24/7 tööd, 1 või 2 last kaasas. Lisaks teen ka vabatahtlikuna tööd. Ma olen harjunud, et nõnda pean toimetama. Hoida eriti enam jätta ei ole kuhugile, sest suurem laps sai näiteks mänguväljakul suuremate laste käest tuuseldada (laps oli hoida ja saadeti jalust ära mänguväljakule üksi mängima). Vot nii. Ja seal Titanicul käisime ikka terve perega :) ja söömas käime ka lastega, väga hästi peavad end üleval, sest neid on beebist peale harjutatud. Ööklubis jah ei käi, aga enne lapsi ka ei käinud, nii, et kõik saab kenasti ära tehtud, lastega koos.
ReplyDeleteRespect! Ausalt. Ma imetlen selliseid inimesi, aga ise kahjuks nende hulka ei kuulu, kes üldse ei väsi:)
DeleteKa minu laps on 24 ja loen ka su blogi juba mõnda aega.
ReplyDeleteKindlasti soovitan hoidja otsida - hea hoidja on kulda väärt. Väike vaheldus on ainult kasuks!
Mul on isegi natuke kahju, et omal ajal noore emana seda ei taibanud.
Mulle meeldib su spontaanne ja aus blogi. Eriti see viimane postitus, kirjaoskusest. Absoluutselt nõus!
T.
Naljakas kuidas keegi sellest, et vahel soovid lapseta miskit teha sinust kohe halva inimese teeb. Toesti, kas siis vasinud ema on parem variant? Ongi vist kahte tuupi emasid: kanaemad ja lihtsalt emad, kellel ka peale lapse veel vajadusi on. Mina palkasin ka umbes sama vanalt oma lapsele hoidja kuna vanavanemad on teises riigis ja iga nadal tegingi asju ka lapseta, kyll vaid moned tunnid aga sellest piisas, et akusid laadida ja oma lapsele parem ema olla. ;)
ReplyDeleteNo mina olen ka üks neist "rongaemadest", kes tahtis 2,5-kuuse kõrvalt trenni minna 2x nädalas, aitan tööasjadega natuke praegu kui vaja ning plaanin vanemapalga viimaseks kaheks kuuks jätta lapsega koju tema isa ning ise tööle tagasi minna. Olen süüdi ka selles, et olen käinud üksinda kinos, poodides, välismaal (laps oli isaga, milline fopaa, eks?) ja siis oleme käinud ka mehega koos kinos ja söömas ja jumal hoia- isegi teatris (ja Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" kestab ometi ju peaaegu 4 tundi eks..).
ReplyDeleteMu plika on vapper, arukas, rõõmus - ja saab aru kõigist maailma asjadest. Viriseb vahel rohkem, vahel vähem, on natuke aravõitu, aga piisava harjumisaja korral pole probleemi. Armastab head sööki (eelistab igal juhul coq au vin'i kartulipüreele lihapallidega) ja meiega koos söömas käia.
Võiksin veel kirjutada, aga noh... eks see vähe ülepingutusena kõlaks, igale emale ju ema oma laps eks..:)
Seega, ma praegu julgen arvata, et see, et mina tahan midagi enda jaoks (ja mu mees/lähedased seda mõistavad ja võimaldavad), et ma olen lisaks ema-olemisele ka naine, kolleeg, sõber, jne - see ei ole mu last kuidagi ära rikkunud. Ja lapsehoidja leidmine enda jaoks aja tekitamiseks on väga okei mõte - mul ei ole siiani seda võimalust/vajadust olnud lihtsalt, aga kui vaja, siis teen seda.
Jaksu Sulle, ma loodan, et leiad oma MaryPoppinsi. Ja kui väga kopa ette viskab, siis tule meile külla;)
Siis kui ma Idast veidi väsinud olen ja end rongaemana tunnen, siis ma lohutangi end sellega, et on "veel hullemaid" (kes käivad teatris ja trennis ja reisil:D). Coq au vin- Iiris on kusjuures igati vahva pliks, vähemalt nii palju kui mina teda näinud olen.
DeleteJa ära sa siin nii lahkelt kutsu midagi, vaata kui tulemegi;)
Sul on tegelikult isegi hästi läinud tugivõrgustiku näol... vanaema, ema, tädi Merle jne Marek ka ju:)
ReplyDeleteMa siin oma elu ei hakka kurtma, sest vaatamata igasuguse tugivõrgustiku puudumisele, on mul plika juba täitsa suureks ja vägagi vahvaks kaaslaseks sirgunud. Samas ta ei pakkunud mulle ka unetuid öid ega muud jama väiksena. Ja rongakas nagu ma olen, läks mul laps pooleteistaastaselt hoidu, kuigi mul endal veel tööd polnud, sain veidi enda aega. Kusjuures siis ma seda nii väga ei vajanudki. Väiksena oli teda juba hea igale poole kaasa tassida, väljas söömine ja mööda eestit tuuritamine oli tavaline tegevus.
Väsimus on nüüd tulnud, kui ma käin täiskohaga tööl ja ainuke lapsevaba aeg on töö aeg. Samas ma just avastasin võimaluse, kuidas temaga koos trenni teha: teema sõidab rattaga ees ja ma sörgin järgi:D Kinos saame küll vaadata ainult multikaid veel mõnda aega, aga vaheldus seegi. Teatrite lasteetendused mulle ka üldjuhul ei istu.
Ma loodan, et Sul läheb Mary Poppinsi leidmine kergemini, mul pole nelja aasta jooksul Keila taha metsa kedagi meelitada õnnestunud.
Jah, tugiisikutega on vedanud küll. Kahjuks aga emme ja vanaema ikkagi 200km kaugusel, tädi Merle ka alati ei saa ning noh, eks Marek vajab kah puhkust. Viimane nädal temagi magamata, aga sellest hoolimata oli nii uskumatult tubli.
ReplyDeleteMa väga loodan, et Poppinsi leian. Kui ma ôigesti mäletan, siis keegi soovitas kunagi kedagi Soo tn. Pean kontakti üles otsima. Sest see oleks ideaalne asukoht.
Enne, kui esimesena arvamust avaldanud Anonymous päris verele saab nokitud, tasuks tähele panna, et minu meelest arutleb tema tuginedes hoopis teisele ajalisele mõõtmele ega süüdista blogiomanikku küll vähimalgi määral. Loen sealt välja, et tema hindab asju vaadates tagasi minevikule (24-aastane laps) ja olles kogenud, mida tähendab tühjaksjäänud pesa. Vanemad ei lahku pesast koos poegadega nagu linnud, nemad jäävadki tühja pessa koos oma mälestustega. Ja selles isiklikus perspektiivis tagasi vaadates tundub nii mõnigi vastse titemamma probleem mitte raskuse vaid armsa mälestusena. Titeblogijatel pole mahti veel sellistele asjadele veel mõelda, neil muudki teha. Ja miks nad peaksidki, ikka iga asi omal ajal. Nii et rohkem tolerantsust, lugupeetavad :)
ReplyDeleteNagu ma ka kirjutasin siis kirjapandut on väga lihtne valesti tõlgendada, kõik sõltub tujust ja olukorrast. Mina sain valesti aru just oma olukorra tõttu... Samas oli mul väga kahju lugeda, et selle pärast keegi mu'st nüüd vähem arvab. Selle vastu ma muidugi ei saa, et eks ma üks eneseimetleja olen, milleks ma muidugi blogigi pean, aga ma arvasin, et mu "ebaadekvaatne enesekindlus" on nali. Selgub, et olen endaga põhjendamatult rahul:(
DeleteLapsed ongi me elus nii intensiivsel määral ajutiselt. Sellega peab kohe alguses arvestama, et ühel hetkel ta sirutab tiivad välja ja on pesast läinud. Just sellepärast peabki ka "oma" elu edasi elama, mitte ainult lapsele keskenduma.
DeleteVõrdluseks tooks näiteks mõne väga maitsva asja söömise - näiteks maitseb sulle šokolaad - ainult šokolaadist toitudes ei tunduks see enam nii hea; kui aga vahepeal muid asju vahele süüa, on kohe kuidagi erilisem jälle.
Minu meelest ei keskendunud esimene Anonüümne ainult ajalisele mõõtmele, vaid püüdis siiski süümepiinu tekitada. Öelda, et täiskasvanuks saades on lapsel omad tegemised ja mõtle ikka hästi järele, kas tahad temast praegu eemal olla, sest praegu sa veel saad valida...
Kui oleksid kirjutanud, et soovid aastaks teisele poole maakera kolida ja lapse kellegiga Eestisse jätta, siis küll... Aga siinkohal on jutt mõnest tunnist isiklikust ajast, mis lapsele ega emale kuidagi kahju ei tee, vaid pigem kasuks tuleb.