Nüüd, 17 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.
Mõnikord ikka juhtub, et ma teen kodus süüa. Ja siis kui toit on taldrikule pandud avab Marek külmakpi ukse ja .... võtab sealt ketšupipudeli. See on mu jaoks nagu härjale punane rätik. "Mis mõttes!" karjatan ma, "kas mu toit ei kõlba? Kas sa tõesti pead selle maitse ketšupiga ära rikkuma?" Ma ei suuda uskuda, et keegi arvab, et ketšup võiks toidu paremaks teha. Mul tuleb kananahk ihule.
Marek on tark mees, nii on ta aru saanud, et tülide vältimiseks on targem ketšupit mitte majja tuua. Eile aga kavaldas ta mind üle.
"Tead, ma tahan ketšupit," lausus ta poes olles otsustavalt. Ma tegin hämmingus suured silmad. MIDA? Ketšupit? Kas ta on hulluks läinud? Marek aga jalutas otsustavalt riiulte vahel.
"No ma ei mõtle ketšupit, vaid seda teist asja, seda kastet noh," seletas ta mulle ning ta silmad läksid särama kui ta lõpuks riiulilt chillikastme leidis. "SEE EI OLE JU KETŠUP," lisas ta, "SEDA ju ikka võib süüa!"
Ma ei hakanud oma närve raiskama ja lasin tal toote ostukorvi panna. Eks tal ju õigus oli, et päris ketšup see ju tõesti polnud.
Õhtul tilkus mu süda verd kui nad sõbraga seda sama SIISKI KETŠUPILAADSET TOODET lõhele peale valasid. Maitseks. Ma ei suutnud aru saada, miks nad tahavad tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Mehed, ma ütlen.
Ma ei tea, võib-olla kui ma poleks teismelisena Norra sattunud pakuksime me Diip'is ka praeguse menüü asemel friikaid ketšupiga. Jumal tänatud, et ma Britti ja Arne juurde sattusin.
Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil
kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli
söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis
meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja
punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei
osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta
hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja
Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu
võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha.
Norra kolides ei olnud ma kunagi varem
ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei
olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind
alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama
lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi.
Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid
valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei
meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi
valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema.
Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle
naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin
hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt
nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma
õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.
No comments:
Post a Comment