Konkurente kaemas @MannaLaRoosa

Meil oli plaanis täna Titanicu näitusele minna, aga me ei osanud arvata, et pühapäeval seal niiiiiiii pikk saba on. Mina seal seista ei viitsinud. Nii otsustasimegi me minna kaema uut konkurenti Manna La Roosat, mis Äripäeva arvustuse järgi on veel halvem restoran kui Diip. Ma kohe tahtsin oma silmaga näha ja kogeda kaks korda halvemat teenindust kui meil.

Piltide järgi teadsin ma, et Manna La Roosa on just minu teetassike. Selline mōnus maasikavahuline sigrimigri. Kui me sisse astusime, siis esimese hooga ma pettusin. Ma ei teagi miks. Kôike oli justkui liiga palju. Ja jälle vana mööbel, kõik asjad erinevad. See oli nagu veidike rohkem kui veidike üle võlli keeratud "Boheem". Mida kauem me seal aga istusime, seda rohkem mulle koht meeldima hakkas. Selline mõnus sigrimigri, kus sõbrannadega õhtul kokteilitada ja/või veini juua. (PS: Jookide valik oli väga hea). Ma arvangi, et ega see nüüd päris restoran pole, pigem just selline lounge.
Maitsed on muidugi nii erinevad, et samal ajal kui mina juba piltidelt arvasin, et mulle pigem meeldib, siis paljud minu tuttavad leidsid, et nende jaoks on interjöör liiga häiriv. Eks ta  nii vist tõesti ongi, et see, mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ja kõigile meeldida niikuinii ei saa. 

Menüü oli lühike, kuid lõpuks suutsime siiski oma valiku teha. Söökidest sõin mina kaheksajalga, sest peedisalatit, mis oli mu esimene valik, polnud. Marek sõi päevakala. Minu toit oli täitsa maitsev, mulle meeldis. Mareki kala oli tibake maitsetu, kuid kuss-kuss see eest natuke liiga piprane. Ometigi ei midagi traagilist. Täiesti okeid söögid.  Ainuke päris etteheite moodi etteheide on taldrikud. Sellised suured äärteta kiviplaadid. Need olid tibake ebamugavad. Minu taldrikult voolas kaste lauale ja teenindajal oli neid ebamugav lauda tuua/ära viia. Püüdest olla originaalne saan aru, aga samas ega see nüüd nii väga originaalne enam ka pole. Juba tehtud-nähtud:) See on ka kõik, mis mul köögipoolelt ette heita on. Kui veel vigiseda siis kohv oli ka natuke kibe, aga samas läksime me pärast Diipi ja saime külastajatelt tagasiside, et ka meie kohv on kibe. Mina pole ka miski ekspert, mina joon piima kohviga. Musta kohvi pole ma nüüd joonud juba üle aasta. 

Ja lõpuks siis teenindusest. Eks see Äripäevast meelde jäänud lausa kaks korda halvem teenindus kui Diipis oli üks põhjuseid, miks ma sinna nii väga uudistama tahtsin minna. Meid teenindas äärmiselt sõbralik, naeratav ja abivalmis ettekandja. Selgitas kenasti toitude eripärasid (nt et kuue tunni seal on ka pekki, mistõttu Marek seda süüa ei tahtnud), soovitas peedisalati asemel teist menüüvälist salatit (mida mina apelsinikastme tõttu ei tahtnud), soovitas veine ja oli lihtsalt meeldiv. Ju siis mõni teine teenindaja, naersime me me Marekiga. Mitte et me tegelikult Äripäeva arvustust väga uskunud oleksime, et kõik kohe niiiiiiiii halb oleks saanud olla.

Arvega tõi teenindaja lauda ka väikese lehekese, kus teenindusele ja toidule paluti panna hinne. Tegime nalja, et me panime teenindusele kaks punkti. Ettekandja kohkus ja küsis: "Miks nii?" Seletasime, et tegime nalja, et Äripäeva järgi ahvisime, aga tegelikult meile väga meeldis, lisasime veel  et me oleme Tallinna teisest halvima teenindusega restoranist ja ühtäkki me lihtsalt jutustasime teenindajaga nagu oleksime vanad tuttavad. Selgus, et tema oligi see kohutav teenindaja olnud ja seepärast läks see arvustus (ja meie alguse nali) talle väga hinge. Kui me lahkusime tänas ta meid veel kord heade sõnade eest ja mulle tundus, et tal olid silmad märjad. "Me tuleme siis teine kord teie halva teenindusega restorani kaema!" hüüdis ta meile vaikselt järgi kui me uksest välja astusime. Meie naersime ja tema naeris. 

Toidu poolest ma ei saaks öelda, et Manna La Roosa mind sõnatuks oleks võtnud, nii nagu Kroonika ja/või Õhtulehe artiklid kunagi detsembris lubasid, kuid teeninduse pärast võiks ma sinna küll iga kell tagasi minna. Soovitan soojalt Äripäeva arvustus prügikasti visata ja uudistama minna. Vahva koht! Aga sööma tulge ikka Diipi:D