35-aastane vallaline mina

Et kõik algusest ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma pidin Norra tulema vaid kuuks ajaks. Seepärast ei muretsenudki ma väga selle pärast, et meie koduks sai üks väsinud välimusega tuba, põhimõtteliselt köögita ja pesemisvõimalusteta. See oli igati praktiline, sest asus poega samas majas ja ma ei oska isegi mõelda, kuidas teisiti oleks Idaga koos poe pidamine õnnestunud. Nii sai kõik kenasti toimima. 

Ühel vihmasel ja hallil maikuu õhtul vaatasin ma arvutist üksinda Eurovisiooni, sõbrannad vaatasid seda koos Tartus ja saatsid mulle pilte oma õdusast õhtupoolikust. Ma vaatasin oma toas ringi. Selles puudus hubasus. Igasugune kodutunne. Me olime palju naljatanud, et ma saaksin oma ajutisest kodust teha kaks täiesti erinevat blogipostitust. Kaheksa magamistoaga korter Lillehammeri peatänaval või väsinud tuba mahajäetud kontoris. Mõlemad oleks ju olnud tõde. Arusaadavatel põhjustel jäi see (vähemalt mu meelest) naljakas postitus kaheksast magamistoast tegemata. 

Ma võtsin vastu otsuse, et teen meie kodu nii palju hubaseks kui minimaalsete vahenditega võimalik. Norras antakse palju asju ära väga väikese raha eest või tasuta. Nii õnnestuski mul leida ühtteist, millega ajutist kodu, mis enam ei tundunudki nii ajutine olema, kodusemaks muuta. Ma usun, et see õnnestus mul päris hästi. 

Sõbranna juures pesemaskäimine oli peavalu, kuid ei midagi teostamatut. Siis aga hakati majas remonti tegema ja ma jäin ilma ka wc-st. Maailmalõpp? Ei, sest õnneks on wc olemas ka poes. Ebamugav? Kindlasti. Aga ma ei nurisenud, sest tegelikult olin ma tänulik, et mul oli võimalus siin majas elada. 

Kui me mingi hetk endale ka väikese elektripliidi soetatud saime, olin ma sõnaseletamatult õnnelik. Lõpuks ometi sain ma lihtsama vaevaga süüa tegema hakata ja ei pidanud kogu aeg pead murdma, mida täna vaid veekeetja ja külmkapiga varustatud köögis valmistada saab. Kas pole veider kui vähe on tegelikult õnneks vaja? 

Eelmisel nädalal sain ma teada, et meie kodu üüritakse välja korteriteks. Ma olin mures. Tagatisrahad Norras korteri/toa üürimiseks on üüratud ja seda võimalust meil poleks olnud. Aga veel enne kui ma suutsin väga muretsema hakata, oli mul olemas uus kodu. Selle omanik oli just Indiasse sõitmas ja oli kurb, et polnud leidnud kedagi, kes tema kodul silma peal hoiaks, lilli kastaks ja ahju kütaks. 

Kuigi korterit vaatama minnes olin ma kindel, et raiskan vaid aega, mitte miski minus ei öelnud, et sellest korterist võiks saada meie uus kodu. Tund aega hiljem olin ma sealt lahkunud taskus uue kodu võti. See oli nii hubane, nii minulik, nii ussipesalik, aga samas nii teistsugune. Nii hele ja korras. Kõik asjad olid täpselt oma kohal (mu klassivend võiks siinkohal teile rääkida naljaka loo minust ja asjadest, mis pole täpselt õigel kohal). Nagu oleks ma ise need sinna pannud. Köögikapis olid roosilised nõud. Täpselt sellised nagu ma oleks need ise ostnud. Isegi kohvikruusid olid täpselt need õiged. Kõik selles kodus oli täpselt õige. Lausa kahju, et ma kardan, et  Idaga ei suuda ma seal asju täpselt oma kohal hoida. Tal on mingil kummalisel põhjusel oma arusaam sellest, kus ja kuidas asjad peavad olema. Kõige suurima hea meelega maas hunnikus.  Ma naersin, et kui ma oleksin 35-aastane ja vallaline, siis see oleks täpselt minu kodu.

Hommikul kui ma poolpaljalt (sest uus kodu asub justkui keset metsa) ringi kalpsasin, sain ma aru, et päris nii vabalt ma end siiski tunda ei või. Kui ma just ei taha varahommikustele ehituspoe külalistele striptiisi teha ( ja ma millegi pärast ei usu, et ma just kõige ahvatlevam vaatepilt oleks). 

Ma tean küll, et see kõik on ajutine, kuid eile kohvreid tuppa vedades, ei suutnud ma ise ka uskuda, et see tõsi on. Seda oli vaja tähistada. Ja kuidas siis teisiti kui ehtsa Norra toiduga. Pizza Grandiosa ja Julebrusiga.