Saturday, November 28, 2015

Jumal tänatud, et minu puberteediajal* internetti polnud!


Kunagi kui mu õde oli jõudnud varapuberteeti ja meil emaga kahtlus tekkis, et võib-olla ta ikka pole sõbranna juures nagu ta meile väitis, oskasin mina veel rohkem kahtlustada ning välja mõelda, kust teda tegelikult leida. Põhjus selleks oli väga lihtne. Me olime sõbrannadega omal ajal väga kavalad vanemate petjad. Meid oli kolm ja meil oli alati skeem välja mõeldud, mida vanematele rääkida. Kui vanemad lauatelefonile helistades kontrollisid, kas me ikka oleme kodus, siis ka selle jaoks oli meil nipp olemas. Tol ammusel ajal kui mina 15-16-aastane olin, hakkasid tekkima esimesed mobiiltelefonid ja ka erinevad kõneteenused, sh ka teenus, et lauatelefon mobiilile suunata. Ja kuna minu sõbrannal oli mobiil olemas, siis oli ka see mure kergelt lahendatav. 

Nüüd ma pean muidugi vanemate lohutuseks ütlema, et me ei teinud kunagi midagi...ma ei tea, mis see õige sõna on...sündsusetut? Lubamatut? Noh näiteks käisime me kohtamas "Saame tuttavaks" saate kaudu tutvutud poistega,  ja minu ajal tähendas see reaalselt jalutamist lauluväljakul vms. Eks me käisime korteripidudel ka, aga needki olid meie jaoks täiesti süütud (me sattusime ka sellistele pidudele, millest võib lugeda Tartu juttude blogist). Kolme peale jõime me ära ühe "Red Bulli" ja ilma liialdamata ootasime, kuna see meile "tiivad annab". Mingi aja pärast tundus meile, et isegi andis.  


No ja eks ma kasutasin natuke ära ka seda lahutatud vanemate lapse eelist, et emale ütlesin, et olen sõbranna juures, aga tegelikult küsisin isa käest maja, et sõbrannadega filme vaadata (ja ega meie siis süüdi polnud, et poisid ka tulid). Tõsi, poisid jõid mu meelest isegi Annelinna salaviina ja meie tarbisime 1,5 liitrises pudelis müüdavat "Gin"-nimelist karastusjooki, aga midagi, mille pärast vanemad peaksid nüüd oma silmad peast välja häbenema või mõtlema, et appi, mida nad ometi teha võisid, ei juhtunud.  Meie peokaaslasteks olid minu Annelinna naabripoisid. Ma isegi ei tea, miks ma nendega läbi käisin, sest nemad olid ikkagi popid, aga mul on tunne, et me olimegi lihtsalt sõbrad, kes koos hängisid ja natuke lollusi tegid. Kohtingutel käisid nemad ikkagi teistsuguste tüdrukutega. Nendega, kes olid ikka meigitud ja kandsid miniseelikuid;)

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse oma puberteedi aja "pinnakatest" rääkida. Ma tahtsin öelda, et jumal tänatud, et tol ajal ei olnud olemas Facebooki ega üldse internetti, sest siis oleks vahelejäämise võimalus palju suurem olnud.
Näiteks minu sõbranna 15-aastane tütar oli hiljuti oma sõbranna pool öösel, st nii ta emale ütles. Selle tütre õnnetuseks on olemas Facebook ja nii jäigi emale silma vestlus, kuidas keegi noormees otsis tütarlast, kes eelmisel nädalal ühel peol viibis. Tütre sõbrannad panid kenasti sinna ka minu sõbranna tütre nime ja nii see tütar vahele jäigi.
(Rääkimata veel sellest, et kõige tipuks töötab tolles peokohas ka ema tuttav, kes ema kahtlusi turvalintide läbivaatamisega vajadusel kinnitada lubas.)

Täielik (esimese?) valetamise feil!

Ja ma kujutan ette, kuidas Idal saab minusuguse emaga raske olema. Ma oskan teda kahtlustada ja keelata. Kusjuures, tol ajal oli meie jaoks täiesti normaalne jalutada öösel peale kontserti lauluväljakult Annelinna lõppu. Praegu ei julgeks ma niimoodi ööpimeduses mööda linna luusida. Ja veel vähem tahaks ma, et mu 15-16-aastane tütar seda teeks. Ma paneks ta radiaatori külge kinni kuni ta 30-aastaseks saamiseni, kui ta peaks midagi sellist korda saatma. Kas ma eksin või kõlan dinosaurusena kui ma ütlen, et 20 aastat tagasi ei olnud selline jalutuskäik sugugi (nii) ohtlik? 


*tahtsin kirjutada "noorusaja", aga see mõjus nii nagu oleks ma 101-aastane


4 comments:

  1. Ma olen küll alles 31 aga "minu ajal" tundus ka öösel ringi liikumine ohutum kui praegu. Eks oma roll on selles ka teadlikkuse kasvul, mida rohkem erinevaid käitumishälbeid me teame, seda rohkemates oskame teisi kahtlustada.
    Me tegime sõbrannadega pidzaamapidusid üsna sageli vanuses 15-18. Tavaliselt olime kas minu pool kuna ema oli ära või siis sõbranna pool, kellel kasutada terve korrus. Joogiks vein koolaga (sõbranna vanemad pidasid poodi ja ta sai sealt "osta") või siis Lauaviin ja Sprite, mida kellelgi osta lasime. Positiivse poole pealt olen rahul, et tegime korralikud alkokatsetused turvalisel pinnal mitte kodust väljas kuskil pubis-klubis ja veel positiivsem, et toona telefonid pilte ei teinud ja fotokas enamasti niisama filmi ei olnud :)
    Enda lapse puberteeti ma üsna kardan. Kontrollida ja jälgida on küll rohkem võimalusi aga noored saavad laiast maailmast teada ka aina rohkem "meelelahutusi"...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo jaaaa, ma olen täiega tänulik, et siis ka pildistavaid/filmivaid vidinaid polnud:)

      Delete
  2. Ma olen 33 ja mu meelest tundus ka tol ajal ohutum olema. Olin 15a vanuses suvel Tallinnas lõbustuspargis tööl ja polnud probleemi töökaaslasega hilisohtusel ajal Toompeal jalutada ja tulistamist kuulda ja siis taksoga Õismäele koju sõita ja hommikul avastada et välisuks on verine, sest mingid kambad on öisel ajal arveid klaarinud. Praegu keeldun ma Tallinnas ilma autota liikumast, nii harva kui seal ka käin.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jesver, mis action-filmis sa elasid pubekana:)

      Delete