Nüüd teen ära kah!

Ma kirjutan pikemat aega üht lugu. Juba neljas aasta. Alustasin suure hurraaga, siis jäi pooleli, siis alustasin uuesti, siis tuli "loominguline kriis" peale, siis laiskus, siis hakkasin uuesti, jälle jäi sinnapaika. Nüüd otsustasin end kätte võtta. Hakkasin uuesti otsast pihta ja seekord ei lõpeta enne kui on ka valmis. Kaua võib kirjutada?

I

Oli aasta 1997. Tallinna lennujaama oli mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema. „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema. Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 16 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata. Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

„Vabandust, aga te peate nüüd check-in’i ära tegema,“ segas meie elevil ja ähmis olemist ning viimaste õpetus-ja manitsussõnade jagamist-ärakuulamist leti taga olev neiu. „Pilet ja pass andke mulle, kotid tõstke siia lindi peale,“ juhendas ta edasi. Isa ja onu tõstsid kaks rasket kotti pagasilindile. Kaal näitas peaaegu 40 kilo.

„Lennukisse on lubatud maksimum 20 kilo,“ lausus teenindaja, mille peale ema veel rohkem ähmi täis läks, „ülekilode eest tuleb juurde maksta.“ Seda ei olnud keegi meist osanud ette näha. Keegi meist polnud lennukiga reisinud ega osanud pagasipiiranguid karta. Me olime harjunud laevaga reisima ja Rootsis elavaid sugulasi külastades oli ilma igasuguste piiranguteta kaasa toonud mikrolaineahjud ja kassettraadiod, talvetossudest ja lumepesuteksadest rääkimata. Täpselt nii palju kui kanda jaksasid! Ja tundus vaid loogiline, et see reegel kehtib kõigi sõiduvahendite puhul.

„Mis nüüd siis saab?“ hüüatas ema, „peame kiiruga kusagil kotid ümber pakkima.“ Sellega ei olnud mina nõus.

„No kuule, kuidas ma nüüd siin kiiruga otsustan, mis maha jätta ja mis kaasa võtta,“ torisesin mina, „ma ei saa ju niimoodi.“ Muidugi ei saanud, mul oli ju vaja terve aasta asjad kaasa võtta – isegi toasussid ja rulluisud.

Samal ajal kui me emaga ähmi täis olime, otsustas vanaema ohjad enda kätte võtta.

„Kas kuidagi ei oleks võimalik, et mu lapselaps saaks kuidagi ilma lisatasuta need kotid kaasa võtta?“ uuris ta, „saage aru, ta läheb terveks aastaks ära. Võib-olla on ikka kuidagi võimalik?“

Neiu mõtles hetke ja naeratas siis nõusoleku märgiks. „Hea küll, las lähevad mõlemad kotid.“ Hea on, et keegi sahmimise asemel ka küsida taipas. Muidu oleks ma võib-olla tõesti rulluisud pidanud maha jätma. Nüüd jäid maha vaid pisaratega võitlevad perekonnaliikmed ja sõbrannad.