Inimesi jälgides

Kui ma oma eelmises elus pidin pidevalt töölähetuste pärast lennujaamades viibima (kas keegi oskab seletada, miks vanasti, nii umbes kümme aastat tagasi, lennukid pidevalt hilinesid?), tekkis mul harjumus inimesi jälgida. Ma võisin vabalt pikka aega kohvitassi taga inimesi jälgides aega surnuks lüüa. 

Tegelikult on see mulle vist alati meeldinud. Lapsena meeldis mulle kui me õhtupimeduses linnas jalutasime ja inimestel polnud akendele kardinaid ette tõmmatud. Mulle meeldis vaadata, mida inimesed teevad. See ei tähenda, et ma oleks mingi väike pervert olnud, kes inimeste järel nuhkimas käis, kuid mulle meeldis akendest möödudes sinna sisse kiigata, vaadata tubade sisustust, lampe, kardinaid ja inimesi, kes lihtsalt oma argitoimetusi toimetasid. 

Lennujaamades, rongijaamades, bussijaamades ja ühistranspordis meeldib mulle nüüd inimesi vaadata. Kuidas nad käituvad, kuidas räägivad, mis neil seljas on. Mulle meeldib ära arvata inimeste rahvusi. Ma ei ole ju ainuke, kes lennujaamas ära tunneb eestlase? Alati on ära tunda Eesti ehitaja, alati on ära tunda Eesti ärimees, Eesti suurilmadaam, välismaal elav eestlane. Meid ei ole ära tunda vaid välimusest, vaid närvilisusest ja stressist.

Armas imikuga lennureisil olev ema, kui su laps hakkab nutma, siis ära karju oma mehele, et too kiiresti lapsele juua otsiks või "midagi ometigi ette võtaks, et see õudus lõppeks ja beebi teisi ei häiriks". Tahad ma avaldan sulle saladuse? Teisi ei häiri mitte sinu nuttev beebi, vaid sina ise. Sina ise ajad stressi nii lapse kui kaasreisijad, mehest, kes igal sajal moel püüab aidata, rääkimata. Või noh, võib olla su beebi häiribki korraks, aga 99% täiskasvanutest mõistab, et see on beebi ning taluvad selle nutu ära. Me mõistame beebit. Stressavat täiskasvanut on raskem mõista!

Ja sina, armas (vana)emaga reisil olev noor, ära mõnita ja alaväärista vanemat nimest, kui too ei tea, miks osa asju peab olema plastkotis, miks mõne asjaga turvakontrollist läbi ei lasta. Ära kisenda ta peale, et lähed nendest küsimustest stressi. Su kohvritest võib järeldada,  et sa oled teel puhkusereisile, ära alusta oma puhkust stressiga.

Sina armas Eesti ehitaja, püüa mõned karvased sõnad ütlemata jätta ning ära püüa oma poliitilisi vaateid kõigile teistele peale suruda. Pagulasteema on kuum ja pingeidtekitav, küsimused ja probleemid meie endi koduuksele koputamas, kuid see ei tähenda, et sa peaks passikontrollis vaatama üleolevalt tumedanahalise reisija poole ning omatte, aga siiski piisavalt kõigile kuuldavalt, hüüdma, et noh, tont, vaatame, kas sul ikka on pass kaasas. Ja siis kõigile kõva häälega kiitma, et oli ka viimane aeg passikontroll taastada.

Me oleme mossis, stressis ja kurjad. Me ei naerata teineteisele, me ei abista teineteist, me ei alusta kunagi võõraga vestlust, me hoiame omaette ja väldime kontakti teistega. Jumal tänatud, et olemas ipadid ja nutitelefonid, mis aitavad meil argipäevast põgeneda. 

Samas olen ma Eestis viimasel ajal ühistranspordiga reisides märganud ka palju positiivset. Kui Tallinna bussi - ja eriti trammijuhid kipuvad pigem olema kurjad ning nähvavad, siis kaugliinide bussijuhid on nagu hoopis teisest puust. Sama kehtib ka rongisaatjate kohta, ma olen viimasel ajal palju reisinud rongiga ning teenindajad on alati olnud sõbralikud ja abivalmid. 

Kaasreisijatega on nii ja naa. Osa naeratab ja pakub vankri või suurte kompsudega sisenevatele reisijatele abikätt, teised sukelduvad veel sügavamasse nutimaailma, et vältida trammist suurte kottide ja lapsekäruga noore ema abistamist. Lihtsam on mitte näha.

Ja siis on raudteejaama perroonil Tallinn-Tartu rongi ootavad noored, kes külma peletamiseks laulavad ja tantsivad. Neid vaadates läheb ka teiste tuju paremaks ning näpistav külm meelest. Et perroonidel ja bussipeatustes oleks rohkem laulvaid ja tantsivaid inimesi! Eriti talvel. Ja unustage korraks see pidev "stress" ning kiirustamine. Te ei jõua kaugemale kui me, uimased ja unised inimesed. Meid kõiki ootab ees üks ja seesama finiš. Sinna esimesena jõudmine pole võit. 

Balti jaamas jooksevad inimesed igaüks oma suunas. Kiirustades. Minu taga jalutavad kolm noort filosoofi. "Tartu ja Tallinna inimestel on ikka suur vahe," ütleb üks. "Jah, Tallinna inimesed käivad suurega kaarega tartlasest mööda," naerab teine. "Ei,"lisab kolmas, "tartlased on sellised rahulikud, chillid, aga tallinlased tormavad, et jumala eest viis enne kümmet poodi jõuda ja ikka rumm kätte saada!"

Ma hakkan kõva häälega naerma. Huvitav, kummaks noored filosoofif mind pidasid? Ilmselt lihtsalt poollollakaks, kes omaette naerab.*

*Vaid viis minutit hiljem istun ma Keila rongis. Ma olen jõudnud liiga vara ning olen vagunis ainus. Sisenevad kolm noort, silmad peas kas alkoholist või narkootikumidest seismas, üks neist ( kõige adekvaatsem, kuid siiski arusaadavalt ka joobes) on noor ema. "Ära lärma!" hüüab ta ühele noormestest, "laps magab!" Veidi tasasemalt eemalduvad nad vankrist, vanker jääb ukse juurde. "Kas sinna jätadki lapse?" küsib üks neist emalt. "No daa," vastab ema tibake ükskõikselt. Noormees vangutab pead, haarab vankri ja ütleb, et nii ei saa. Nad tuigerdavad vankriga järgmisse vagunisse. Mu süda on ühe hetkega kurbust täis.