Vanaema naabritüdrukud / The girls next door

(English translation below)

Meie lühikese Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat'is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien.  Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast. Oline pilt seisab samuti aukohal. (Ida tormab kohe sektsioonikapi poole ja mul on hirm, et ta mõne väärtusliku ajaloolise asja ära lõhub.)

Meid võtab uksel vastu Saara ning esimesest hetkest on mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). 

Selgub, et tegelikult on neil täna (pühapäeval) puhkepäev, kuid nad on otsustanud pansionaadi ekstra meie pärast lahti hoida. Saara tutvustab meile põgusalt esimest korrust, viib meid üles meie korterisse ja lahkub ise kööki, et kaugetele külalistele süüa valmistada. Mul tekib tahtmine teda söögitegemise juures aidata, kuid tema ütleb, et me nautigu ja ta hõikab kui toit valmis on. Mina tunnen end nagu jaapani turist, kes igast esemest ja toast püüab pilti teha. See kõik on lihtsalt nii äge. 

Lõunasöögiks pakub Saara meile lillkapsapüreesuppi, mis on minu üks lemmiktoite Norrast, (Isegi Ida sööb), me saame proovida kohaliku õlut (tume õlu oli imemaitsev!) ja Rørose võid (palun mulle seda paar kilo!). Kui me oleme söömise lõpetanud, uurib Saara, mis kellaks me õhtusööki soovime. Ma tunnen end pahasti, et teisi vabal päeval niimoodi segame ja ütlen, et me loobume õhtusöögist, kuid Saara ütleb, et see ei tule kõne allagi. "Johanna tuleb valmistab teile õhtusöögi," ütleb ta otsustavalt naeratades. Mis meil üle jääb kui nõustuda (ma ei saa öelda, et ma väga palju ahvatlevale pakkumisele vastu oleks punninud)

Enne kui me linnaga tutvuma läheme tutvustab Saara mulle teisi tubasid. Ma olen vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud Vi Menn ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid "Anne & Stiil" tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas. 

 

Õhtul kui me jalutuskäigult tagasi jõuame võtab meid vastu Johanna. Nii nagu ka meie saabudes põlesid igal pool küünlad, põlevad need ka nüüd (aga paistavad veelgi paremini välja, sest väljas on juba pime), köögist tulevad imelised toidulõhnad. Johanna tervitab meid nagu oleks me vanad tuttavad ja palub vabandust, et ta õhtusööki võib-olla päris seitsmeks valmis ei saa. Jälle kord tunnen ma end pahasti, et teine vabal päeval meie pärast tööl pidi olema, kuid samas on mul hea meel. Ma küsin ka temalt, kas me saame kuidagi abiks olla, kuid saan jälle vastuseks, et meie nautigu puhkust. Ja me nautisime. Marek ehitas legodest autosid, Ida rokkis OL-floka saatel ja mina sirvisin vanu ajakirju. Me olime nagu perekond mõnest 1950.aastate reklaamfilmist. Mulle tuleb silme ette üks mu Norra lemmikfilme "Söndags engler"...

Alla sööma minnes saan ma söögisaali sisenedes väikese šoki. Meile on kaetud ehtne Norra julebord (traditsiooniline Norra pidusöök jõulueelsel perioodil). Mul ei ole sõnu. Laual on vorstid, heeringas, mandelkartulid, peedisalat (kastmega, mida Ida lusikaga lihtsalt sisse kühveldab. Note to self: pean retsepti küsima!), jõulusink. Kõik kohalikust toorainest. Nii kodune, aga samas nii pidulik. Naljaka faktina jääb mulle meelde, et kartulid on Tynseti talunikult. Tynset on siiani mulle seostunud "pärapõrguga", kuhu me Nord-Ostredal keskkooli ehitasime, ma ei uskunud, et ma sellest paigast ja hoopis teises kontekstis veel midagi oma elus kuulen.
Kui me oleme end jõulutoidust punni söönud, ilmub Johanna veel magustoiduga. Ingverimarinaadis pirnidega.

 

Marek viib Ida magama ja meie Johannaga jääme veel veidikeseks istuma ning maailma asjadest rääkima.  "Mis kellaks ma hommikusöögi teen?" küsib ta, "Saara ütles, et te peate hirmus vara liikuma hakkama." Ma raputan pead ja ütlen, et ärgu ometi tulgu enne kukke ja koitu meile hommikusööki valmistama (mitte et  ma ei oleks tahtnud seda nautida, aga lihtsalt patt tundus teisi kell viis üles ajada). Johanna küsib kolm korda üle, kas ma olen ikka täiesti kindel, et soovime söömata teele asuda, enne kui alla annab ja hommikusöögi tegemisest loobub. Me kallistame ja mul on tunne nagu me tõesti oleks ammustel tuttavatel külas. Vanaema naabritüdrukutel noh. 

"Kui teil suvel on abikäsi vaja, siis helistage mulle!" ütlen ma talle ja me jätame hüvasti. "Peatse kohtumiseni!" lehvitab ta mulle järgi kui ma trepist üles lähen. 

Hommikul kell kuus kui me lahkume, põlevad maja ees küünlad. Võta sa kinni, on need veel eilsed küünlad või on keegi neist tõesti neid varahommikul süütamas käinud. Väljas sajab paksu valget lund. Aga võib-olla on päkapikud need küünlad põlema pannud. Sedagi ei saa Rørosel välistada. Me istume autosse ja alustame viietunnist sõitu Lillehammerisse. Aga see oli seda väärt. Kui te Rørose külastuse ette võtate, siis astuge kindlasti vanaema ja naabritüdrukute juurest läbi! Nad tõestavad teile, et ajas on võimalik tagasi reisida!

The highlight of our short Røros visit was stay at Solheim Pensjonat. It is a boarding house from 1939, started by  a lady named Oline  Høsøien, but now owned by five girl friends (who all are craftsmen, which means almost everything done in the house is made by these ladies). From the moment we walked into the house, we understood that they have done everything to preserve the history which comes with the house. One can see old things with soul and stories everywhere, Oline's photo is also hanging an the wall. 

(I see Ida running towards the cupboards and I beg her not to touch and destroy anything. She is so curious. And clumsy.)

Saara welcomes us on the door and I feel I am visiting my Norwegian grandmother. Not that I know how the house of a Norwegian grandmother could look like and Saara doesn't remind you of a grandmother either, she's more like the cool girl next door (who welcomes us, because grandma has forgotten to tell us that she had to go away for a few days).

The boarding house/hotel is actually supposed to be closed today, but they have decided to have it open extra because of us. Saara breifly introduces us the 1st floor, shows us to our apartment on the top floor and leaves to the kitchen to prepare us lunch. "I will let you know when the lunch is ready," she says and dissapears. I keep taking photos like a Japanese tourist. Everything is just so cool. I get a bit a Marty McFly feeling, travelling back in time. 

For lunch we get a nice big bowl of hot cauliflower soup, it is one of my favorite foods from Norway (PS: Even Ida eats), we get to taste local beer (the dark one was really good!) and Røros butter (Please send me some kilos!). When we have finished lunch Saara asks what time we would like dinner. I feel bad that we are keeping them busy on a day off and tell that we do not need dinner. Saara says it is out of the question, "Johanna will prepare dinner for you, " she says and I just have to agree (not that I minded too much). 

Before heading for a walk on town, Saara introduces me the rest of the house. I am super excited. First I fell in love with the little bath room with a view to Røros church, then in the family room with retro bunkbeds, then in the small room where I find magazines for men ( I didn't know this Cosmopolitan/Elle/... type of magazines for men even existed) and finally in the double room with the craziest retro wall cover from the 1950's. And the small details in every room. Amazing. 

When we come back from our walk, Johanna welcomes us with the biggest smile. The candles are lit everywhere (like when we arrived, but now it give a extra warm feeling as it has darkened outside), the sweetest smells come from the kitchen. Johanna apologizes that she may not be ready with dinner exactly at 7. Once again I feel bad that they have to work on a day off, but at the same time I am glad that they did. I ask if we can help somehow, but of course she answers that we just have to enjoy our mini-vacation and she will let us know when everything is ready. While waiting for dinner my husband played with Legos, my daughter rocked to Norwegian Olympic Games song "OL-floka" and I read old magazines. We were like a family from a 1950's commercial. I don't know why but I start to think about one of my favorite Norwegian movies called  "Søndags engler". 

I am shocked when we enter the dining room. Johanna has prepared a real julebord (a traditional Norwegian feast before Christmas) for us. I am speechless. There are pølse and herring, almond potatoes, beetroot salad (with a dressing Ida insists to eat straight from the bowl with her spoon. Note to self: have to get the recipe), christmas ham. Everything from local food. I get such a warm home-feeling and think about Christmas in Haugen with Camilla and Britt-Ida. I smile inside when I hear that the potatoes are from local farmer from Tynset. Tynset so far has been to me a place "in the middle of nowhere" where we built Nord-østredals Videregaede Skole. I didn't think I ever will hear about this place again and in a totally different context. 

We have eaten way too much, but everything was so tasty and we just couldn't resist. "Room for a dessert?" Johanna says from the kitchen and serves us bowls with ginger marinated pears and icecream.

My husband takes Ida to sleep and I stay for a while to talk to Johanna. We talked about the situation in Europe, the house history, Swedish, Estonian, Finnish and Norwegian cuisine. 

"What time to you want breakfast?" she suddenly asks, "Saara told that you have to leave very early." I shake my head. No, no, no - they do not have to wake up at 5 AM to make us breakfast. They have already been too kind and I cannot thank them for their hospitality. "Are you totally sure?" Johanna asks me three times before she agrees not to make breakfast. We hug and I really get the feeling like I have known her for ages. Like she really is the girl next door from my Norwegian grandma's.

"If you need help in the summer time, give me a call. I would love to work here," I tell her. "See you soon," Johanna sends me good-bye when I head up from the stairs to our cozy little apartment for the night. 

We leave at 6 AM next morning. The candles outside are lit (again). Go figure if these were candles from last night or one of the girls has been there to lit them. It snows. But maybe it has been the elves? One cannot exclude this possibility in Roros. 

We sit in the car and start our fivehours drive back to Lillehammer. It has been so worth it. When you plan a trip to Røros now (an you do, right?), make sure to vist the grandma's house with girls next door. They will prove timetravel is made possible. And you will experience hospitality you have not experienced before.