Ma olen hingelt lootusetu romantik. Lisaks ajaloolistele ja õõvastavatele filmidele võin ma lõputult vaadata romantilisi filme. Kaunis naine, Unetus Seattle'is, Sulle on kiri, Notting Hill...Saate aru küll, mis tüüpi. Jah, ma iga kord muidugi ka kirun end, et miks põrgu päralt ma neid vaatan, sest need filmid on ju kõik täpselt ühe sisuga. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, tekib keegi kolmas ja lõpuks saavad poiss ja tüdruk jälle kokku ning elavad õnnelikult elu lõpuni koos.
Ma olen palju mõelnud selle peale, et kas ka päris elus selline süžee toimiks. Mul oli üks tuttav paar, kes kokku moodustasid muinasjutulise terviku, muidugi oli ka neil argiseid tülisid ja muresid, kuid nii laias laastus olid nad nagu kokku loodud. Kõik ootasid nende pulmi ja lapsi ja noh kogu seda õnnelikku lõppu...et kuni surm neid lahutab. Elu läks aga teisiti. Kõigi suureks kurvastuseks läksid nad lahku. Nad ise muidugi väitsid, et on nüüd leidnud "tõelise armastuse" ja Facebooki hakkas üksteise võidu ilmuma überromantilisi pilte uute kaaslastega. Kõigile, peale nende endi, oli selge, miks seda tegema hakati. Nende uued kaaslased olid ebakindlad ja armukadedad, iga hinna eest hoiti ära võimalust, et need kaks inimest võiks kokku sattuda. Kõik teadsid, et on vaid aja küsimus, kuna need kaks uuesti tee kokku leiavad.
Aeg läks aga aina edasi, kuid muinasjutulikku taaskohtumist, mis oleks lõppenud suurte pulmadega, ei toimunud. Kõik olid pettunud, tunnistasid, et see muinasjutt oli siiski ilma õnneliku lõputa läbi saanud. Ja võib-olla nad ikka ei olnud kokku loodud, mõtlesid kõik. Võib-olla need uued kaaslased olidki "tõeline armastus". Ma olin (olen) ilmselt ainuke, kes seda kunagi uskunud pole Ma ei tea, miks. Võib-olla selle pärast, et ma tean, et inimest saab armastama õppida, kuid see on midagi muud kui päris armastus. Ma ei oska seda erinevust hästi selgitada, aga ma tean, mis vahe on armastusel ja armastusel.
Nüüd te kindlasti ütlete, et aga mis see üldse minu asi on, kes keda ja kas armastab ning kellega koos on. Ega ei olegi. Ma ei ole nendele inimestele kunagi sellest rääkinud, sest see on nende enda asi, kuidas ja kellega nad oma elu elavad. Kuid samas olen ma omaette palju nende peale mõelnud. See on nii veider, et kahe tegelikult võõra inimese elu mulle nii korda läheb, et ma aeg-ajalt ikka leian end mõttelt, et huvitav kas nende puhul võiks siiski kogu see lugu leida muinasjutuliku õnneliku lõpu. Samas on nende lahkuminekust juba nii palju aega möödas, et isegi minusugune naiivne romantik hakkab kaine mõistusega mõtlema, et see rong ilmselt siiski on juba läinud. Ja siis jälle mõtlen ma, et aga on ju ka vastupidiseid näiteid. Ma mõtlen, kas siin oleks kasu "milka lehma müksest"? Ja siis jälle mõtlen ma, et kes annab mulle õiguse teiste elus sorkida. Mõelda, kui keegi hakkaks minu abielus sorkima. See oleks ju kohutav. Seepärast ma ei sorgigi. Lihtsalt aeg-ajalt mõtlen nende peale.
 |
| Üks mu kõige lemmikumaid puhkusemälestusi. |
Mul on hästi kallis sõbranna, kes oli pikalt oma kallimaga koos. Läksid lahku, sest elu eksole... Pikalt oldi eraldi, olid kolmandad ja neljandad inimesed nende elus. Siis üks hetk läksime sõbrannaga reisile, aga õhtu enne reisi algust oli ta oma endise kallimaga kokku trehvanud. Terve kahenädalase reisi need kaks helsitasid ja kudrutasid ja smsisid... Nüüd on abielus, kaks last, mitu koera, ridaboks ja muud jutud. Happily ever after :)
ReplyDeleteIsver, kui armas:)
DeleteMa usun õnnelikesse lõppudesse kuid usun ka, et kui miski ei lähe nii nagu planeeritud siis sellel oli oma põhjus. Ka lähedaste lahkuminekusse suhtun sama moodi, inimesed lähevad lahku reeglina põhjusega ja isegi kui kõrvalt vaadates (ja inimese tundes) näis kõik nii ilus, ei pruukinud see nii olla.
ReplyDeleteMa olin ise suhtes, mis oli ideaalne. Sobisime hästi igas mõttes, planeerisime pikka tulevikku jne. Kui lahku läksime siis arvasin ka, et nii ei pidanud minema ja et võiks uuesti proovida. Kui südamevalu üle läks siis sain aru, et see kogemus oli hoopis mu edasiseks eluks vajalik. Ja praegu uues suhtes olles oskan käituda lähtudes kogemustest.
Aga muudugi unistan ikkagi happily ever afterist ja ei mõista miks ühest suhtest teise hüppamist peetakse normaalsemaks kui oma partneriga koos probleemide lahendamist.
Jah, ma olen sinuga tegelikult absoluutselt nõus. Mõne agaga. Ma olen kindel, et need uued elukaaslased on "lohutussuhted", kellega ajapikku on harjutud ja õpitud armastama - et eelmine lahkuminek oleks kogemus, siis ei tohiks minu arvates lohutussuhtega suuri plaane teha. See on tegelikult ju kõigi petmine? Siis oleks õige kaks varianti - kas tagasi uuesti proovima või edasi õiget otsima, mitte aga jääda rahule nö pooliku lahendusega. Elu on elamiseks ja nii kurb on vaadata kui inimesed oma elu ära raiskavad valede otsuste tõttu. Ning alles siis kui liiga hilja on, sellest aru saavad
DeleteMõistan seda, et mõned inimesed on lihtsalt loodud ja nii on, pole sinna midagi teha. Elasime elukaaslasega terve elu samas väikelinnas ja mõnda aega suisa kõrvaltänavates, aga polnud teineteist kunagi näinud kuni siis ühel päeval me kohtusime ja sellest päevast peale on justkui pusle kokku pandud, muud ei oskagi öelda. Romantik olen ma terve elu olnud ja armastust kuulutanud siia ja sinna, aga tõesti armastusel ja armastusel on vahe. Temaga tunnen end lihtsalt hoopis teisiti, armastus on teine, selline vaba ja kindel, õrn ja tugev. Kuigi ma ei ole väga uskunud sellesse, et inimesel on ainult üks tõeline armastus ette nähtud, pean ma tunnistama et temaga on lihtsalt selline tunne, et leidsin enda teise poole ilma et oleksin teadnud et see kadunud on (ükskõik kui klišeena see ka ei kõlaks). Eks nääklemist ja tülisid ole ikka, aga siiani pole ükski raskus olnud ületamatu.
ReplyDelete