Kas (vaid) negatiivsed kogemused aitavad meil positiivsemaks muutuda?

Eile peale tööd jäin ma naabrinaisega jutustama, me lõkerdasime naerda ja ma ei mäletagi mille peale ma temalt küsisin, et miks tema ja ta mees nii heatahtlikud ning positiivsed on. "Ma vastan sulle," ütles ta ja jäi kuidagi tõsiseks. Millegi pärast arvasin ma siiski, et sealt tuleb mõni temalikult naljatledes öeldud lause, kuid sealt tuli hoopis midagi sellist, mille üle ma terve õhtu mõtlema jäin. 

"Me muutusime palju kui meie noorem poeg sündis," alustas ta ja rääkis mulle vägagi mõtlemapaneva loo. Enne poja sündi oli sel naisel mitu rasedust katkenud. "Ma ei tea enam, kas neid oli kaks või kolm, mu mälu keeldub mäletamast,kuid ma lubasin endale, et kui ma vaid ühel hetkel saan terve lapsega haiglast koju minna, siis ma ei ole enam kunagi mitte kellegi peale vihane ega pahanda kunagi."  Mitu aastat hiljem sündiski lõpuks poeg, aga mitte terve. Nad veetsid kuid haiglas ja naine palus arstilt vaid, et saaks lapega ühel päeval koju minna. Arst oli öelnud, et kahjuks ei julge ta seda lubada. Jällegi ütles naine, et tema ainus mõte oli, et kui ta vaid saaks lõpuks lapse koju viia, siis ei ole ta enam kunagi kellegi peale pahane, ta ei tõsta mitte kunagi oma laste ega mehe peale häält, laps saab kõik, mis ta vaid peaks soovima ning nad keskenduvad vaid rõõmsatele ühistele hetkedele. Kui nad lõpuks koju lubati, ütles arst, et lapsest ei saa kunagi tervet last, ta ei hakka kunagi kõndima, ta ei hakka mitte kunagi iseendaga ise hakkama saama. Kui laps oli kahe-aastane, sõitis ta iseseisvalt rattaga. "Ma tahtsin nii sinna haiglasse helistada ja sellele arstile öelda, et ära enam mitte kunagi võtta kelleltki lootust!" ütles ta.  Ma olen tema pojaga kohtunud, tegu on täiesti normaalse, keskmisest parema huumorisoonega ning hästi südamliku teismelise poisiga. 

"Kui me siis oma poega kasvamas vaatasime, saime me aru, kui õnnelikud me oleme, et meile on selline imeline võimalus antud, sest ta oli tõepoolest pärast sündi elu ja surma vahel vaakumas, see muutis meid nii, et me oleme oma elust ära lõiganud kõik, mis on negatiivne ning keskendume vaid inimestele ja asjadele, mis meile midagi positiivset vastu annavad," lõpetas ta oma jutu ja lisas siis rõõmsal toonil, et selle pärast ta ei pahanda isegi selle peale kui mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab. "Ma lihtsalt viin need vannituppa, sest selline pisiasi ei ole väärt pahandamist ega ärritust!"

Ma tean, et see kõik kõlab siin nagu mingi eneseabiõpiku peatükk, aga ma olin tänulik, et see naine end mulle avas, ma olen tänulik, et ta meie ellu on tulnud (juhuslikult?) ja et ta meie elus nii olulist rolli mängib. 

Aga palju rohkem hakkasin ma mõtlema selle peale, et kas selleks, et me oskaksime elust rõõmu tunda, hinnata ja väärtustada seda, mis meil on, on vaja mõnd negatiivset kogemust? Ma tean, et ma võin endast jätta ebameeldiva ja ülbe mulje, et mind peetakse egoistiks ja petiseks, võib-olla isegi halvaks inimeseks, aga teate, ma ei ole seda. Ka mind on nii mõnigi sündmus väga palju muutnud. Näiteks tänu sellele kogemusele olen ma tänulik, et Marek mu elus on. Ei, ma ei ütle, et ta on täiuslik, kuid ma ei armastagi täiuslikkust, ma teen täiuslikuks selle, mida armastan. Mul on hea meel, et mul on olemas keegi, kes on alati olemas. Ka siis kui me oleme teineteise peale pahased, kui me magamatusest ja väsimusest nääklema kipume, kuid mul on olemas see keegi, kellega ma saan jagada nii oma rõõme kui muresid, kes ei näe mu läbikukkumistes nõrkust, vaid tahtejõudu ja usku iseendasse, kes sisendab mulle, et ma olen oluline, ilus ja hea just sellisena nagu ma olen. Ma püüan samaga vastata, aga ma ei saa öelda, et see mul alati õnnestub:) 

Edasi jäin ma mõtlema, et meil ei ole hetkel palju ja mingitel hetkedel tunnen ma puudust "first-world-asjadest", uued käekotid, uued arvutid, telefonid, autod, talvesaapad, seelikud, kleidid, soengud (milles pole ju ka midagi häbeneda, sest mis naine ma oleks kui ma ka sellistest asjadest ei unistaks, onju), siis aga olen ma hoopis tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu elada täpselt nii nagu me elame. See on muutnud mu mõttemaailma, see on muutnud mu hoiakuid ja suhtumist ellu. Aga jällegi jäin ma mõtlema, et kas selleks, et aru saada, mis on oluline, kas selleks on ilmtingimata vaja mõni kaotus läbi elada? Miks me kunagi ei võiks niisama õppida ja muutuda? Miks me ei õpi teiste vigadest? Miks me peame kõik omal nahal läbi kogema? 

Ja lõpetuseks lugesin ma Malluka suurepäraselt kirjutatud postitust (link) ning ei oleks saanud rohkem nõus olla. Need olid nagu mu enda sõnad. Ka mina korrutasin kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma nautisin vabadust teha, mida tahan ja kuna, mis kaheksal juhul kümnest tähendas, et ma jõin liiga palju alkoholi ja laekusin peolt koju varahommikul kui printsessist oli katkiste sukkpükstega tuhkatriinu saanud (sellega seoses soovitan teil lugeda selle kuu "Anne & Stiilis" Anu Saagimiga intervjuud. Vägagi väärt lugemine.). Väsimusest ja kohatisest tüdimusest hoolimata ON ema äge olla! Mind tegid aga kurvaks kommentaarid. Ma isegi ei viitsinud lõpuks lugeda, sest mind tegi kurvaks, kuidas inimesed ilkusid, et sinu laps pole ju planeeritud ja siis tuli lihtsalt paratamatusega leppida. Mis mõttes paratamatusega? Ka Ida ei olnud planeeritud laps (pekki küll, ma teadsin, et ma EI SAA ÜLDSE lapsi!) ja rasedusest teada saamine oli mulle paras šokk, KUID see ei tähenda sugugi, et planeerimata laps ei oleks oodatud või armastatud laps. Kuidas saab keegi midagi nii rumalat üldse öelda? Aru ma ei saa, miks nii positiivse loo juurde on vaja kellelgi midagi halvasti kirjutada. Kas tõesti muutub päev niimoodi paremaks ja meil on raske olla positiivse(ma)d, vähemalt enne kui me ei ole ise omal nahal midagi negatiivset läbi elanud?