Tea, kas see kõik ootab mind ka ees?

 Seda, et ma ise maailma kõige ilusam laps olin (olen ikka? Tillukese Mariani kõrval muidugi), teame me kõik. Ka seda, et mul on maailma kõige parem iseloom. Ja ka seda, et iga tillemagi murega jooksen ma Emme juurde. Eriti rahamuredega. Vahet ei ole kui vana ma olen. 15 või 33. Ikka kui midagi on kohe Emme juurde. Kurtma, kituma, nõudma. 

Noh näiteks olen ma Emmelt nii palju raha laenanud, et kui ma selle tagasi peaksin maksma, saaks ta ilmselt miljonäriks. Aga ma rõhutan " KUI ma peaks"...  

Ja ei olnud nii, et sain 18 ja kolisin kodust välja ja Emme sai oma elu elama hakata. Ei-ei! Et pikk jutt lühikeseks teha siis, kui ma 19 (vist) olin ja Norrast tagasi olin kolinud, läks Emme reisile. Kui ta tagasi oli, olin ma ta korterist välja kolinud. Maale:) Aga lahti ei saanud ta mu'st ikka. Ikka oli mul üht ja teist vaja. Kes see teine aitab, kui mitte Emme. Vanaema ja tädi aitasid muidugi ka, aga noh...Emme juurde jooksin ma esimesena.

Täna püüdsin ma Tartus pediküüri aega saada. Ilma liialdamata helistasin ma läbi kõik salongid. Lootusetu. Nii ei jäänud Emmel (jälle) muud üle kui oma aeg mulle loovutada. Sest lapsed on kõige tähtsamad. On ta siis seitsmekuune või 33-aastane. Lapse heaolu ennekõike.

Ma mõtlesin,et no on see emade elu ikka lill. Ja tabasin end siis mõttelt, et pühaissaristike, kas see kõik ootab mind ka ees. Et kui see minu geenide kaudu Idasse edasi kandub? Siis tuleb sellest ju üks igavene hellik? Ja memmekas. Ja ta ei hakka kunagi mind üleval pidama, mulle kohvimasinaid ja välismaa reise ostma. Hoopis mina hakkan neid talle ostma!