Ma olen vist mustmiljon korda rääkinud asjadest, mis mind ärritavad, pahandavad, vihastavad või mis mulle ei meeldi. Neid on palju. Ma lihtalt olen selline närvihaige inimene. Midagi pole teha. Kõikidest neist asjadest kõige vähem (vist) meeldib mulle ootamine. Ja hilinemine.
Eile pidin ma kokku saama paari sõbrannaga. Sättisin ennast ja Idat kenasti valmis. Isegi söögi-ja magamisajad sättisin nii, et ta autos kenasti veel magama jääks ja alles Diipi jõudes süüa tahaks. Kui me siis uksest välja olime astumas, ei leidnud ma oma autovõtmeid. Vaatasin siia ja sinna. Ei kusagil. Helistasin Hr. Abikaasale. Tal on vahepeal totter komme need oma kohalt ära liigutada ja mis ma teada sain...
Seekord olid need tema autos. Tema auto oli muidugi koos mu võtmetega Diibis. Kell oli pool kaks. Mina pidin sõbrannadega kell kaks kokku saama. Ma jõudsin ära vanduda kõik tuntud ja tundmatud vandesõnad. Mitte isegi selle pärast, et ma hilinesin, vaid selle pärast, et ma olin korraliku emana nii planeerinud. Oma sõitu lapse järgi arvestanud. Üldiselt ma nii väga ei planeeri. Pole kunagi ka suurematsorti planeerija olnud. Ja mul oli palav. Ida riidesse panek võib mõnikord täitsa väsitav olla. Nagu oleks trenni teinud või midagi. Nüüd seisime me täies riides koridoris, valmis liikuma, aga me pidime ootama.
Kusjuures ma tänasin õnne, et Marek ei olnud hommikul Tartusse sõitnud nagu tal plaan oli. Siis oleks me täiesti vangis olnud. Isegi kui ta oleks võtmed Cargosse pannud, oleksime me ikka siin vangis olnud. Tal nagu olekski see plaanis olnud. Meid siin metsas kinni hoida.
Marek tormas küll jalamaid Diibist minema, aga mina pidin ikka ootama. 40 minutit. Maal elamise rõõmud! Linnas oleks lihtsalt uksest välja astunud ja jalgsi/bussi/taksoga edasi liikunud. "Vaene Marek," kommenteerisid mu sõbrannad, kui ma neile teatasin, et hilinen.
Kui ta 40 minutit hiljem kohale jõudis, oli mu suurem viha juba lahtunud. Ma ei viitsinudki temaga pahandada,. Endalegi üllatuseks.
Veider oli see, et Marek ei loe väga mu blogi, aga oli seda just üleeile lugema sattunud. "No siis ma ei saa väga sind klatšida, kui sa ka seda loed," ütlesin ma.
"Sul polegi midagi klatšida," vastas tema.
Mõned tunnid hiljem andis ta mulle selle võimaluse.
Nagu ühele korralikule titemammale kohane tegin ma selle ajaga Idast miljon pilti. Kogu aeg ei saa ka lugeda. Puhata ja mängida on ka vaja. Ja ma ei saa sinna ju midagi parata, et Ida maailma kõige ilusam laps on;) Pealegi me peame harjutama. Kaugel see "Toddlers & Tiaras" ikka on. Varsti peaks õige aeg olema kandideerimiseks.*
*Ma igaks juhuks mainin ära, et tegin nalja. Jumal seda teab, pärast inimesed arvavadki, et olen nii napakas. Ei, mu kallid sõbrad, kui mind midagi veel rohkem ärritab kui Sheinside ja ootamine, siis on see laste missivõistlused.
Tuleb vägagi tuttav ette see situatsioon! Jumal tänatud on me uuel autol tagavaravõti, mida sellises olukorras kasutada....;)
ReplyDeleteNoh, mina ka ükspäev mõtlesin, et tahaks kangesti raamatut lugeda ja otsustasin, et viin lapse õue magama. Ootasin täpselt selle hetkeni, mil oli piisavalt väsinud, et vankrisse pannes ilmselt oleks automaatselt koomas. Hakkasin siis ust lahti tegema ja mida ei olnud-võtmed. Eks need olid ikka Bruno autos :) Muidugi siinkohal saab süüdistada ainult mind ennast, sest mina nad sinna siiski jätsin :D
ReplyDeleteÕnneks oli ta nii lahke ja tuli meid "päästma" ( jutumärgid, sest kui ta alguses ütles, et ma kannataksin, siis ma tegin kohe paanika teemal, et aga misssiiiiiis kui tuleb tulekahju, ah??? ja siis ta vist sai aru, et ei ole mõtet vaielda :D)
Kahjuks läks see uneaeg küll Eileenil mööda ja raamatut ka lugeda ei saanud. Eks ma edaspidi hoian oma võtmetel silma peal
P.S. Kas sa selle captchaga ei saa midagi peale hakata? Jube tüütu on mingeid kribukirjas imelikke sõnu siia igakord 4x sisestada :(
mul polnud õrna aimugi, et mul see captcha siin peal on. Mina seda pannud pole, sest mind ennast ajab ka jubedalt närvi see. Ma kunagi ei saa nendele sõnadele pihta:)
Delete