Uss kolib Ussipessa

Ma olen nüüd mitmed päevad järjest Marekit vanade piltidega ahistanud. Et vaata, kas sa mäletasid...Ega isegi ei mäletanud enam paljusid asju. 

Kuna me tahtsime ka kohe ja kiiresti majja kolida, siis esimesena sai valmis tehtud magamistuba.  Et oleks kusagil magada. Niimoodi inimese kombel ikka. Sest eks nende esimeste majapidude käigus sai ikka pahtlitolmus ka magatud. Ja madratsitel, mis hommikuks tühjaks olid läinud. Me tahtsime majja. Ja voodis magada.

 Igatahes ma mäletan, et pulmadeks oli meil magamistuba olemas.  Põhimõtteliselt elutuba ka.Ilma pahtlitolmuta. Poolikud on need toad siiani. Ja enne kui nad valmiski on saanud, on nende ilme juba mitu tuhat korda muutunud. Nii nagu tegelikult terve maja on seitsme aastaga kogu aeg muutunud. Pole päris valmiski, aga ikka muutub. Mis teha kui korraga rohkemaks võimalusi polnud. 

Vahel ma ikka unistan, et oleks kogu maja juba valmis, aga siis mõtlen, et elus on olulisemaidki asju. Küll me tasapisi hakkama saame. Ja nagu vanad pildid näitavad, siis pilt ikka muutub aastatega. E6 päris niisama me siin istunud pole

Seitse aastat tagasi tahtsin ma kindlasti punast magamistuba. Kindlasti. Nii ta punane ka sai. Alles aastaid hiljem kui ma hoopis kuldset magamistuba tahtsin, hingas Marek kergendatult. Selgus, et ta ei kannatanud punast magamistuba absoluutselt. Ta lihtsalt ei julgenud öelda. Nüüd ta julgeb. Ja mina küsin ka, enne kui jälle kõiki mu ideid täide hakkame viima. See on ikka mõlema ühine kodu. 

Punast magamistuba ma enam ei tahaks isegi. 

Nagu pildilt näha, siis põrand oli veel poolikult värvitud, kui me juba sisse kolisime. 

Tänaseks on magamistuba palju rohkem meie nägu. 

Ja viimane kord ma halastasin Marekile ja ei palunud tal seina järjekordseid auke puurida. Et siis natukese aja pärast jälle ümber mõelda. Las see pildiraam seisab kapi peal. Seniks kuni see mind ära tüütab. See võib juhtuda varsti. Või seitsme aasta pärast. Või mitte kunagi. 

Sellisest imelisest trepist käisime me aga veel eelmiselgi aastal. Kui ma ta mingi aeg tagasi, kui mulle tundus, et see ajutine trepp mitte-nii-väga-ajutine ei olegi, veel valgeks ka võõpasin, ei häirinudki see enam nii väga. Meie harjusime ära ja teistele tundus, et selline see trepp peabki olema. Meiemoodi. Veider.

Tänu pulmadele oli see trepp mõned nädalad lausa täitsa romantiline. 

Elutuba on tänaseks ka valmis, aga liistud on muideks ikka veel panemata:)