Ja siis mulle tuleb meelde, miks mulle siin metsas meeldib

Igal kevadel, kui päike juba mõnda aega on kõrgelt paistnud, nii et ilmad soojad ja nurmenukud juba mõnda aega on õitsenud, hakkan ma teeääri hoolsamalt jälgima. Et näha, kas anemoonid ka juba paistavad. Suur oli minu rõõm kui ma paar päeva tagasi nad teeäärest avastasingi. 

Mul on küll sada tuhat erinevat lemmiklille, alustades pojengist ja lõpetades roosiga, kuid anemoonid... nedega on mul kohe selline isemoodi suhe. Need olid esimesed lilled, mis ma metsa elama kolides tuppa korjasin. Ise. Oma valgete käekestega. Ja need annavad märku kohe saabuvast suvest.

See ongi see metsas elamise võlu. Et astud uksest välja ja korjad endale (või siis Diipi terrassile) kimbu lilli. Tuju läheb heaks. Ka vihmase ilmaga.

Ka Marek oli eile romantiline ja korjas mulle lilli. No see lõhn! Piisab vaid paarist õiest ja kodu ongi täis imelist lillelõhna.

Ühtlasi loodan ma, et see on nüüd viimane kord kui ma "Torukolli" vaid siin blogis näitan. Täna läks see igatahes trükikotta teele!