Diivanijutud

Suur osa meie elukesest möödub elutoas diivanil. Elutuba on sada korda muutunud ja diivan samuti, aga see, et suurem osa elust just siin möödub püsib muutumatuna.
Veel eelmisel aastal käisime me näiteks ülemisel korrusel vaid magamas. Diivan on meie pere süda:)

Eile lebasklesime me jälle diivanil. Ma olin enne seda pesumasina tööle pannud. Mingil veidral põhjusel tegi see pool pesu ära ja jäi siis seisma. Kukkus piuksuma. Ma proovisin ust avada. Uut programmi tööle panna. Ühesõnaga teha kõike, mida minu mõistus võttis.
"Pesumasin on vist katki," ütlesin ma Marekile, "see piuksub niimoodi."
"Ma nädalavahetusel vaatan," vastas Marek ükskõikselt.
"Kas me siis niikaua kannatame, et see piuksub ja ma ei saagi pesu sealt kätte," ütlesin ma etteheitvalt.
Marek tõusis diivanilt ja läks pesumasinat vaatama. Hetk hiljem kuulsin ma ahastuses hüüet: "Issand jumal, naine!"
Mis siis nüüd mõtlesin mina. Millega ma nüüd hakkama olen saanud? Ma hakkasin igaks juhuks mingit sobivat valet välja mõtlema. Teadmata muidugi, mida ma valesti teinud olen. Viimane kord kui ma sellist ahastavat hüüet kuulsin, oli siis kui ma ta aluspesuga "kogemata" tolmu pühkisin ja vahele jäin. Oli ilmselge, et ma olin midagi valesti teinud. See ei olnud rõõmuhüüe.
Minut hiljem tuli Marek kahe padjaga elutuppa.
"Saidki kätte!" hüüatasin ma rõõmsalt.
Marek vangutas pead. "Miks sa ometi panid kaks patja pesumasinasse, mitte padjakotti. NEED KÄIVAD JU ÄRA! NÄED, SIIN ON LUKK! Sellepärast see pesumasin ei käinudki. Ta ei jaksanud kahte rasket läbiligunenud patja liigutada."
"Nojah," vastasin mina ja kehitasin õlgu. Ma ei tea, ma ei tulnud selle peale, et vaid padjakotte pesumasinasse panna.
"Aga vaata positiivset poolt," ütlesin ma, "vähemalt pesumasin oli terve."
"Kauaks," vangutas Marek uuesti pead, "kui sa nii pesu pesemist jätkad.Teeme nüüd nii, et SINA enam pesu masinat ei puutu. Las see jääda minu tööks."
Nojah. varsti on meil majas väga vähe asju, mida ma puutuda võin:)