Kuidas tibist maanaine sai

Katre postitus kolimisest ja remondist viis mind nö nostalgialainele. Ma hakkasin vaatama vanu pilte ja tabasin end mõttelt, et kui ma poleks Mutrikesena blogimist alustanud, oleksin ma vabalt võinud remondiblogi pidama hakata. Alapealkirjaga "Tibist sai maanaine".  Mul on hea meel, et Katre mind vanadele piltidele suunas, sest ma ikka vingun, et meil on see poolik ja too poolik, aga kui ma vaatan, KUI PALJU me tegelikult oleme ära teinud, siis peaksin ma suu kinni hoidma. Ja rahul olema. Aega on tänaseks kulunud juba üle seitsme aastat ja palju on veel teha, aga kui ma ikka tagasi algusesse lähen, siis on pilt nagu öö ja päev. Ma ei mäletanud enam seda.

Et kõik ausalt ära rääkida, tulebki alustada sellest, et Marekiga kohtudes olin ma noor tibitüüpi naisterahvas. Mu ainuke soov oli elada võimalikult kesklinnas. Võimalikult mugavalt. Teha karjääri. Ja elada vaid iseendale. Iseendaga. Käia pidudel, kontsertidel, reisidel ning nädalavahetustel pohmakat välja magada. Kahetoaline Pärnu mnt korter oli mulle rohkem kui küll. Ma ei oleks MITTE KUNAGI kujutanud ette, et MINA hakkan maal elama. Mina! Nalja teete? Maal elavad vaid nõmedad. Nii arvasin ma siis. Umbes seitse aastat tagasi.
Kui me 2006.aastal koos perega Euroopa reisil käisime, siis oli lehmaga ühele pildile jäämine minu jaoks ikka täielik eksootika. Ekstreemturism. Mina olin ikka suurlinna "daam". Elanud Oslos ja puha.

 

Ma läksin aina blondimaks. Ma olin 100% korteriinimene. 

Pole siis ime, et kui me 2007.aastal Ussipessa, kus Mareki vanaisa maja oli, otsustasime kolida, see kõigile kerge šokina tuli. Mis mõttes Eveliis kolib maale? Majja? See ei ole üldse temalik. Selliseid lauseid võis igalt poolt kuulda. Ei saa neile seda pahaks panna. Isegi emme vaatas esimest korda Ussipessa sattudes mulle ehmunult otsa ja küsis: "Lapseke, kas sa ikka saad aru KUHU sa kolisid?" Ega vist hästi ei saanud küll kui nüüd järele mõelda.

Õnneks ei näinud ma alguste algust. Siis kui maja oli veel selline. Või juba selline. 

Mina tekkisin Ussipessa siis, kui Marek oli majaga juba nii kaugele jõudnud, et ta julges seda mulle näidata.
Kui maja oli juba elamiskõlbulik. Või midagi.

2007. aasta juunis, pärast seda kui ehitajad, kes maja seest pidid valmis tegema, olid meil naha üle kõrvade tõmmanud, meid rahast tühjaks teinud ja siis minema läinud (me ehitasime maja just ehitusbuumi ajal kui ehitaja oli kuningas) ei uskunud ma enam, et see maja kunagi valmis saab. Kust me võtame raha ja aja? 

Ma ei tundnud siis ka veel Marekit nii hästi, et teada, et tema asju pooleli ei jäta. Et kui ta maja juba püsti on saanud, siis tema enam ei jäta. 

Alatest sellest hetkest kui ehitajad võtmed mustsõstrapõõsasse viskasid, oleme me maja omal jõul ehitanud. Nii nagu võimalusi on. Mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem. Või mis me. Marek on sellest ajast saati tööd teinud. Ja mina olen niisama ilus olnud. Projektijuht;)