Kuidas käituksin mina?

Ilmselt on tänaseks suurem osa eestlastest lugenud seda lugu 8-kuusest lapsest ja tema emast. Kui ma seda FB-s lugesin, hakkas mul sõna otses mõttes paha, nii kahju ja nii kurb. Tõenäoliselt ei ole see ju ainuke laps, kes kasvab mitte kõige korralikumas peres. Mulle jäi sisse paha tunne. 

Igaks juhuks kohe alguses mainin ära, et  ma absoluutselt kindlasti mitte ei taha oma arvamusega kuidagi moodi õigustada seda ema, oli ta siis narkojoobes, purjus või väsinud. Aga võib-olla see "tähelepanelik lugeja" reageeris üle? Me ju kõik teame selliseid juhtumeid, kus reageeritakse üle. Ma isegi teen seda mõnikord. Sääsest elevandi ja nii edasi. Kuna ma ise selles trollis ei viibinud, siis justkui enda lohutuseks ma loodan, et see nii oligi. Vähemalt nii kauaks kuni see kõnealune ema leitakse ja me loosse täis selgust saame. Mind aga vaevab küsimus, kuidas oleksin selles olukorras käitunud mina. 

Ma olen mõelnud ja mõelnud. Ma väga loodan ja usun, et ma ei oleks seda inimest silmist lasknud enne kui laps ühel või teisel moel turvalises keskkonnas oleks olnud. Ma usun, et ma oleks midagi ette võtnud, et ma ei oleks seda niisama jätnud, et ma oleks politseisse helistanud. Või emmele. Nagu ma ikka teen kui mul on mure/häda/küsimused. Tema oleks mul aidanud edasi tegutseda. Ma usun, et ma oleksin  nii käitunud. 

Samas aga mõtlen ma ühe teise situatsiooni peale. See juhtus juba ammu. Kui ma teada sain, et mu peika on autoõnnetuses hukkunud, helistasin ma kohe emale. Et meil on vaja poisi vanemate juurde koju sõita. Ema vastas, et ta kohe kuidagi ei saa mind sõidutada, sest auto on katki. Järgmiseks lasin ma naabrite uksekella. Ma tahtsin laenata raha, et taksoga sinna sõita. Naabril ei olnud raha. Ka teisel naabril ei olnud raha. Ma läksin tagasi oma korterisse. Ja mida ma edasi tegin? Ma viisin prügikasti välja. Sest see oli täis. See tundus olevat kõige loogilisem tegevus. 

Umbes kümme minutit hiljem helistas ema ja küsis, et mida ma olin talle hetk tagasi öelnud. Ma kordasin, mida olin varem öelnud. Ilma igasugu emotsioonideta. Kui me juba peika kodu poole teel olime, helistas naaber ja küsis samamoodi, et mida ma olin öelnud. Ta oli šokis. Ta ei olnud esimese hooga aru saanud, mida ma räägin ja ta esimene emotsioon oli minust kiirest vabaneda. Nii ta vastaski ilma mõtlemata, et tal pole raha. Samamoodi oli käitunud mu ema. Ta ei tahtnud aru saada sellest, mis oli juhtunud. Ja ma ise, ma ise ju ka käitusin täiesti ebaloogiliselt kui sain teada, et ei saa kohale sõita. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, lähen siis homme, täna lähen viin prügi välja. 

Oma edasisest käitumisest (kui me lõpuks kohale jõudsime) ei tea ma ise midagi. See on suur must auk. Ma tean vaid, mida teised on rääkinud. 

Nüüd ma olengi siin mõelnud ja juurelnud, et ma ei tea, kuidas ma šokis olles asjadele tegelikkuses reageeriksin. Ma saan vaid oletada. Kui ma purupurjus juhti nägin autosse istumas, siis ma helistasin küll politseisse. Aga ma ei taibanud vaadata selle auto numbrit. 

Ma ei julge seda FBsse lugu kirjutanud naise sòbrannat halvustada. Sest ma ei tea, kuidas oleksin käitunud mina. 

Aga ma väga tahan ja loodan, et see ema leitakse. Ma tahan teada, et selle lapsega on kõik korras. Või et saaks korda. Ma tahan rahulikult magada. Ma ei tohiks lugeda lugusid laste ja loomade piinamisest, kannatustest. Ma ei saa pärast selliseid lugusid magada. Aga vati sees elada ka ei saa. Või oma roosas mullis.