Tavapärased tillukesed muudatuses ehk siis kui mulle tundub, et meil päriselt ka ilus kodu on

Majas elades on ikka nii, et ühest otsast asjad juba lagunevad või et enne kui Marek suudab ühed mu soovid täita, tahan ma juba midagi uut. Nii peabki ta tihti alles roheliseks võõbatud seinad valgeks võõpama, seina aina uusi auke puurima ja siis vanduma, et seinad augulised on, sest muidugi on mul kogu aeg vaja pilte vahetada. Ja nii edasi ja nii edasi.  Ainult põrandaliiste pole ta veel ära suutnud panna. 

Ilmselt enne sügist pole seda jälle loota, sest nii nagu kevad saabub, on Marek igal võimalikul hetkel õues madistamas. Toas näeb teda vaid varahommikul ja hilisõhtul. Eks ma saan aru ka. Mina tahan ka, et õu  kena oleks, et siis proua kombel seal ringi jalutada, veini juua, lugeda, kirjutada, aga olgem ausad ega ma suurt midagi seal ise teha ei viitsi. Riisumised, rohimised, niitmised on nii igavad ja tüütud tööd. 

Nii madistangi ma suviti toas üksinda. Marek katkestab oma õuetööd ja tuleb ohates tuppa vaid siis kui jälle mõni uus auk on vaja seina puurida. Nagu nüüdki.

                       Aga igakord kui ma olen jälle midagi kasvõi natukene ümber muutnud,

                   vaatan ma, et meil on tegelikult ka ilus kodu. Mis sellest, et ikka veel poolik.

                         

                        Vabadest seinadest hakkab meil muidugi varsti puudu jääma.

                         

                           Ma ikka ei suutnud kuidagi leppida sellega, et ma päris neid õiged        loomapiltidega diivanipatju ei saanud. Siis aga vaatasin ma Hugo lambapatju ja mõtlesin, et millisel koera ikka pesas oma padjad on. Pealegi ega ma ei raatsinud neid niikuinii seal väga hoida, sest kogemata said padjad valged tellitud ja Hugo määris need kohe ära. Nii varastasin ma Hugolt ta lambapadjad lihtsalt ära. Küll ma talle uued tumedad padjad tellin:)

                

                               Igatahes mina olen jälle rahul. Mõneks ajaks. Nagu ikka.