Aga kes siis veini joob ja päevitab?

 No vot. Ei hooli see minu mees minust kohe sugugi. Samal ajal kui teised mehed kingivad oma naistele Kirill Safanovi kleite, jätab minu mees tööd teha. Nagu kuri võõrasema Tuhkatriinule. Või noh ega ta otseselt ei jätnud, mainis kui möödaminnes, et pinotex ja pintsel on kuuris. Lisas siis, et "ah, ega sa üksi ei jaksagi neid kaste niikuinii väljagi tõsta ja lapse kõrvalt ei saa kah ju". 

Loomulikult tekkis siis minus jonn. Ma ju pidin näitama, et nii lilleke ma ka pole. Vinnasin kastijurakad kuidagi kuurist välja ja haarasin pintsli. Ega ei viitsinud küll. Kes siis päikest võtab ja veini joob? Ärge arvake, et ma olen laisk. Ei, sugugi mitte. Ma olen lihtsalt mugav. Kui saab kuidagi nii, et ei pea tegema, siis ma ei tee. Ma lootsin, et kastid värvivad end ise kuuris ära, aga seda ei juhtunud ja nii mul ei jäänud lihtsalt muud üle. 

Kuidas ma midagi nii naiivset saan üldse mõelda, küsite te? See pole sugugi nii naiivne. Sest isepuhastuv köök mul ometi on. Õhtul, kui mina Idat magama lähen panema, jäävad kööki tihti pesemata nõud ja potid-pannid. Hommikul on nad puhtalt nõudepesumasinas. Seepärast ma lootsingi, et kastidega läheb samamoodi, kuid tundub, et see maagia toimib vaid siis kui Marek kodus on. Veider, eks?

                              

                             

Sel ajal kui mina Tuhkatriinuna Diibi terrassile minevaid kaste võõpasin, võtsid Ida ja emme terrassil päikest ja jõid veini. See tähendab, et Ida muidugi ei joonud. Me pakkusime küll, aga ta ei tahtnud. 

Temal lubasime me end toiduga pealaest jalatallani kokku mökerdada. Nii nagu üks korralik ema kunagi ei tee. 

                                

                   

       

* Te ju saite aru, et ma tegin nalja ka. Et tegelikult ma sugugi ei arva, et Marek must ei hooliks. Ja et loomulikult EI pakkunud me Idale tegelikult ka veini. 

Imelik huumorisoon mul, kui ma seda pidevalt igaks juhuks lahti seletama pean;)

     Aga tulemusega võib ju rahule jääda?