Friday, June 26, 2015

Kas "vanem naisterahvas" võib enda välimusega rahul olla või peab naine igavesti dieeti pidama?


Üks minu lemmikblogijaid on Janka Polliani - "vanem" naisterahvas (36), kahe lapse ema ja moeblogija. Minu arvates ääretult stiilne, särav ja inspireeriv naine, juba kasvõi sellepärast et olgugi et moeblogija, siis tema ei redigeeri oma pilte. 
"Käod" on õelad ka väljaspool Eestit ja nii juhtuski, et keegi anonüümne ka seda naist paksuks nimetas. Olgu, oleme siis ausad ja ütleme, et ta tõepoolest ei ole kondine ja tal on vormid, kuid on see paks? Ja mis on üldse paks? Ka siin Eestis on blogijate välimust ja kehakaalu piisavalt kommenteeritud. Välimus ja stiil on üks asi - maitse üle ei saa vaielda, vaid kakelda, kuid kas kaal on kõige olulisem asi maailmas? Kas ilmtingimata peab olema "supervormis" selleks, et endaga rahul olla või end hästi tunda? Kas väikene "muffin top" on midagi, mis tuleks piltidelt ära redigeerida või on see okei, et me oleme sellised nagu me oleme? 
Seda paksu- kommentaari lugedes mõtles Polliani, et võib-olla oleks pidanud enne pildi avaldamist pilti natuke kohendama, kuid mõtles siis, et olles kahe lapse ema ja aastaid anoreksiaga võidelnud, on tema mõte näidata end moeblogijana just sellisena nagu ta on. "Sest elu ei ole vaid täiuslikud pildid," kommenteeris ta. 
Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Jah, loomulikult me kõik avaldame endast blogides ja FBs või Instagramis pildid, kus meil pole topeltlõuga või tagumik ei tundu sama suur nagu maakera, kuid on ju okei olla see, kes sa oled. Kaal ei ole kõige tähtsam. 

Oluline on rahulolu iseendaga. Minugi välimust ja kehakaalu on siin mingi aeg tagasi kommenteeritud, eks seal oli ka õigeid märkusi, kuid seoses Polliani kommentaariga tuli mulle meelde üks kommentaar, mis minu kohta kirjutati kui panin blogisse pulma-aastapäeval pildid "täna" ja "seitse aastat tagasi". See kõlas midagi sellist, et kunagi on ju täitsa kena olnud, aga nüüd...

Aga kas te teate, et tihti ei vasta peegelpilt hoopiski sellele, mida inimene endast ise arvab? Allpool on ports pilte minust erinevates eluetappides. Ei, see ei ole selline kiida-mind-postitus. Iga pildi all on kommentaar, kuidas ma end tegelikult tundsin. Eks vaadake ise, kas pilt ja hinnang lähevad kokku. Poole oma elust olen ma paks olnud. 



Pilt tehtud eelmisel aastal. Sain palju kommentaare, ka tuttavatelt, et olen suur, kõht ka veel ees. 
Jah, ma tundsin ka ise, et peaksin kaalus alla võtma. Ma nägin vaeva, et raseduskilodest (AASTA hiljem!) lahti saada, kuid asjatult. Mitte midagi ei muutunud. Samas ei saa ma öelda, et oleksin end koledana tundnud.


Kui me  sõbrannadega (10 aastat?) peale keskkooli lõppu koolilõpukleitides end pildistamas käisime, olin ma "paksu-perioodis".  Ma hoidsin kogu aeg kõhtu sees, et jumala eest mitte paks välja paista. Kui keegi oleks mind siis paksuks nimetanud, oleksin ma hakkanud meeleheitlikult dieeti pidama.


25-aastaselt pidasin ma kogu aeg dieeti. Sest ma olin paks.


Ma võtsin mõlemal korral kui ma Norras elasin juurde ca 10kg. Kuigi võrreldes eelmise pildiga olengi ma umbes kümme kilo kogukam, siis ma ei tundnud end sugugi paksuna. Ma kandsin liibuvaid pükse ja seelikuid, nabapluuse ja kitsaid toppe rohkem kui kunagi varem või hiljem. 


Umbes aasta enne Ida sündi olin ma jälle paks. Ma pidasin ikka dieeti, et kaalust alla võtta. See ei õnnestunud, ma jäin püüdlustest hoolimata sama paksuks nagu sel pildil näha.


Kom kuud rasedana tundsin ma end suurena nagu maakera. 


Kuuendal raseduskuul hakkasin ma päriselt maakera mõõte võtma (ma ju võtsin siiski 30kg juurde) ja mul oli nii kuradima raske olla, riided ei mahtunud selga ja kõik pitsitas, ometigi leidsin ma ise, et ma olen vägagi kena rase. Ma olin endaga rahul.


20-aastasena pidasin ma end vastupandamatuks. Saledaks ja kauniks. Igas olukorras ja igal hetkel.



            Kuna ma liikusin palju seltskonnas, kus oli nii paganama palju stiilseid ja kauneid naisi, siis enesekindlana ma end sel ajal ei tundnud.


Ülikooli lõpp on üks neist perioodidest, kus ma iseendaga väga rahul olin. Ma arvan kusjuures, et kehakaal ja välimus ei mängi siin mingit rolli, õnnelik inimene ongi endaga rahul. 



Täpselt sama võin ma öelda keskkooli lõpu kohta. Ma pidasin end vastupandamatuks. Ja kõhnaks.


Marekiga tuttavaks saades jõudsin ma päris päris tibi faasi. Loomulikult pidasin ma kogu aeg dieeti, sest ma olin paks ja nägin vaeva, et kena välja näha. Põhjus selleks oli madal enesehinnang, sest ma olin just lõpetanud suhte, mis mu enesehinnangule hästi ei mõjunud. Ma käisin ringi seltskonnas, kus luges vaid välimus ja tundsin end kogu aeg teistest kehvemana. Ma olin väsinud teistest koledam olema ja tahtsin uues suhtes kena olla. Ma uskusin, et juuksepikendused on üks moodus selleks. 


Pool oma elust olen ma kodust väljunud vaid korraliku meigikihiga, ikka vaid selleks, et ilus olla. Jah, mulle meeldib ka täna tõmmata põskedele põsepuna ja värvida huuled (see liigutus toimub mul lausa automaatselt), kuid ma usun, et ilusaks ei tee inimest mitte meik, vaid rahulolu ja õnnetunne. Ka emadus teeb naise üldjoontes minu meelest kaunimaks. Naiselikumaks ja õrnemaks. 


'

Selline olen ma täna. Kuigi siin pildil meigiga kaetud, on näha et mu silmade all on kotid, mul on kortsud siin ja seal ning magamatus on teinud oma töö. Ma kaalun ikka veel TUNDUVALT rohkem kui oma "paksu-perioodil", mul on ees pisike punu ja ma ei ole absoluutseltki mitte vormis. Ma ei saa ka kedagi süüdistada, sest ma ei tee selle heaks mitte kui midagi (vähemalt siiani pole teinud, nüüd käime me küll palju jalutamas, kuid seda ei tee ma eesmärgiga, et kaalu langetada). 
Kõige veidram kõige selle juures on aga see, et just sellisena nagu ma olen praegu, olen ma oma välimusega kõige rohkem rahul (maniküürimata küüned välja arvata, ma lihtsalt ei oska seda ise teha ja see häirib mind).  Ma olen terve oma elu vihanud oma hambaid ja püüdnud neid varjata. Enam mitte. Ma ei saa sinna mitte midagi parata - selline ma lihtsalt olengi. Ei parem ega halvem.

Ja ma mõtlengi, et võib-olla see ongi normaalne? Võib olla ongi okei, et "vanem naisterahvas" nagu mina ei soovi enam olla keegi teine, pidada eluaegset dieeti ja stressata tühiste asjade pärast.  Hoolitsetud välimus on üks asi. Kehakaal aga hoopis midagi muud. Tihti ei vasta ka pilt tegelikkusele. Väikese kõhu või tillukese tselluliidiga naine, keda paksuks sõimatakse võib tihti olla palju enesekindlam ja kaunim kui ideaalseks tuunitud naine, keda taevani kiidetakse. 
Lõppkokkuvõttes  - oled sa paks või peenike, kellelegi jääd sa jalgu ikkagi, kõigile meeldida ei saa, Mul on hea meel, et aina enam blogijaid julgevad end näidata just sellistena nagu nad on. Sest tahame või mitte blogijad on paljudele eeskujuks. Ajal,mil 14-aastased guugeldavad "kuidas selles vanuses seksi saada" pole vaja, et nad hakkaksid ka end piltidel redigeerima või veel hullem juba põhikooli lõpetamisel silikoonrindu või maovähendusoperatsioone kingituseks paluma. 



Mulle on räägitud, et ma olin maailma kõige ilusam laps. Millegi pärast on mul tunne, et võib-olla see siiski ei ole tõele vastanud? 

24 comments:

  1. Kui dieeti pidama võrdub siin kontekstis enda välimuse eest hoolitsema, siis jaa, igavesti. Ei pea ekstreem dieete pidama, vaid normaalselt söömise ära õppima (normaalselt söömine on ka dieet, mida tuleks jälgida terve elu) ja piisavalt end liigutama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei kindlasti mitte ei pea ma silmas et dieedi ja välimuse eest hoolitsemise vahele peaks/saaks võrdusmärki panna. Ma pean silmas pigem seda, et kas nt seesama blogija peaks häbenema, et pole piitspeenike ja oma

      Delete
    2. ... "ülekilod" piltidelt kustutada. Või mina kaaludes 52kg, võtsin eesmärgiks kaaluda 48, sest paljude teistega võrreldes olin ma paks.
      Enda eest hoolitsema peab iga endast lugupidav naine/mees, kuid see ei tähenda dieete ja kilode kaupa meiki:)

      Delete
  2. I don't understand half of this, but thanks for writing <3 have a great weekend

    ReplyDelete
    Replies
    1. I just admire you for being who you are -strong and beautiful, inspiration and a rolemodel:)

      Delete
  3. Mulle meeldib http://malenami.bellablogit.fi/
    Lihtsalt nii kaunis naine.

    ReplyDelete
  4. Minu arust on see nii kurb, kuidas osad naised peavad vajalikuks teisi nende kehakaalu pärast maha teha. Nagu algklass, et kui vaidluses midagi enam päästa ei ole, siis karjutakse teisele, et ah sa oled lihtsalt paks.
    Need naised võivad küll arvata, et "on lihtsalt ausad" või et neil on õigus öelda, mida iganes sülg suhu toob, aga kunagi ei tea ju kuidas reageerib inimene kelle kohta seda öeldakse. Mõni ehk naerabki selle peale, aga teine võtab väga hinge ja hakkabki end pärast seda kriitiliselt jälgima, väga negatiivsete tagajärgedega.
    Mina olen praktiliselt 10 ja enam aastat enda kehakaalu pärast põdenud. End näljutanud, oksendama ajanud, isegi endale füüsiliselt haiget teinud. Seda küll mitte selle pärast, et keegi midagi oleks mulle öelnud, aga paratamatult arvasin, et ma peaks välja nägema teistmoodi kui ma seda tegin.
    Alles nõks enne rasedaks jäämist jõudsin ma sellesse punkti kus olen nüüd. Muidugi alati saab füüsilist vormi paremaks, aga asi on ikkagi sisemises rahus iseendaga. Nagu sinagi ütlesid, et õnnelik inimene ongi endaga rahul.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen nõus, et kommenteerija ju ei tea, millised võivad olla tagajärjed, kui kellelegi "rõve paks oled" või "fui, kui kole peenike" öelda. Ma ise olen pool oma elust end paksuks pidanud, ometigi kui ma nüüd vaatan neid postituse pilte, siis paks on ikka ilmselge liialdus öelda. Aga ma ei olnud rahul.
      Kõige olulisem ongi mu meelest kaalust hoolimata (ole sa siis paks või peenike) rahulolu. On asju, mida me enda juures muuta ei saa ja nende asjadega tuleb leppida.
      Muidugi ei saa ma öelda, et ma kunagi kedagi ei kritiseeriks või ei kommenteeriks, aga ma ei tule kunagi selle pealegi, et kellelegi lihtsalt ütlemise pärast öelda, et kuule sa oled ikka rõvedalt paks küll, et enne kui endast pildid interneti paned, ole hea kustuta kümme kilo ära

      Delete
  5. Tere! Mu meelest oled sa ütlemata kena ja armas ja huvitav ja siiras blogija!
    Kas sa oled kirjutanud blogidest, mida Sa jälgid? Oleks huvitav lugeda. Ka norra keeles. Janka blogi on vinge!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda oli küll nüüd vahelduseks kriitikale, et olen vinguv ja ebameeldiv blogija, tore kuulda. Aitäh sulle!
      Ma ei ole jah väga kirjutanud blogidest, mida jälgin, aga teen hea meelega lähiajal ühe sellise postituse:)

      Delete
  6. Täiesti nõus Sinuga, et kehakaal ei ole sama mis enesekindlus. Olen lugenud, kuidas paljud tipp-modellid halastamatuid enesekindluse võitlusi peavad. Ehk siis, peenike, trimmitud keha ei anna veel rahu ja ònnelik olemist. See tuleb ikka kihi ja katte alt ;-)
    Samas olen ka seda meelt, et tõeliselt ülekaalulised inimesed nüüd vaevalt säravad ja meeletult iseendaga rahul on. Aga siinkohal ma mõtlen tõeliselt suuri inimesi, mitte neid masside viisi naisterahvaid (ise ka) kes ennast aeg-ajalt paksuks mõtlevad ja siis paanitsevad, sest kondilised-kandilised modellid on meie ajusse tahes tahtmata mingi vastiku mädaaugu uuristanud. Sa oled kõikide piltide peal täiesti viis pluss, muideks!
    Aga su postitus tegi mind rahutuks ja pani sarnastel teemadel mõtlema ... Peab vist ise ka midagi kirja panema ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma ka ei usu, et pärispäris ülekaalulised inimesed väga rahul saavad olla. ma küll ei oska ju päriselt kaasa rääkida, aga kui rasedusega 90kg kaalusin, siis mul oli juba nii paganama raske olla, mis siis veel rääkida 100+ kilost

      Delete
  7. Mulle tundub selle jutu järgi, et oled oma elu jooksul päris mitu aastat "raisanud" selle peale (ja kindlasti paljud muud inimesed!), et mõelda kui palju kaalun ja kas olen piisavalt hea välimusega. Madal enesehinnang on mulle endale ka väga tuttav sõber kahjuks. Aga asi pole ainult kaalus, sinna juurde kuulub palju muid asju ka.
    Vähemalt oled praegu rahul. Ja kui sa oled selle punktini jõudnud, siis loodame, et keegi seda "vaipa" alt tõmba.

    www.minajamuud.blogspot.com

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, ma olen kindel, et neid vaiba-alttõmbajaid on ja tuleb, aga välimuse kohta käivad halvustavad kommentaarid on nagu nad on, sest noh juba kasvõi maitsed on erinevad. Nagu öeldakse, kellele ema, kellele tütar.

      Delete
  8. Mulle ütlesid mu oma sugulased nädal peale Rasmuse sündi, et appi, milline kõht sul ees on, tee ometi midagi. Õnneks mehe sugulased kiitsid jällegi, kui ilus ja naiselik ma olen selle mõne lisakiloga. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis sa oma sugulastele ütlesid sellise "armsa" kommentaari peale?

      Delete
    2. Tead ei osanudki nagu midagi öelda. Tauno käratas neile midagi krõbedat (mis oli jällegi armas, et niimoodi mind "kaitses"). :)

      Delete
  9. Ma olen ka lõpuks sinnani jõudnud, et ma olen rahul. Terve teismeliseea kuni nii 22 eluaastani ma olin väga peenike, 50 kg ning minu pikkuse juures oli see alakaalu piiril, aga ma ei tundnud end kindlalt kordagi. Kogu aeg tundus, et midagi vajab keha juures ikkagi muutmist või "korda tegemist". Ometi, kui nüüd pilte vaatan endast, ei saa aru, mis ma küll mõtlesin. Paar aastat tagasi unistasin just tagasi saada sellesse kaalu. Nüüd pea 20 kg raskemana, mingi hetk käis mingi klõps ära ja tuli mingi veider rahulolu.
    Ma tunnen end hästi, mis sest, et kõik riided enam selga ei lähe. Ma küll teen trenni ja uus treeningplaan on käsil ning eks ikka eelistan tervislikumat toitu, tahaks ikka rohkem vormi saada. Samas ei piira ma ennast toiduga nii nagu varem, naudin kõike ning trenni teen hea enesetundega. Enam ei vaata kaalunumbrit nagu see oleks mingi eesmärk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see vahe umbes seal ongi, et kas elada tervislikult ning tasakaalus või pidevalt muretseda, et mis saab siis kui 10 aastat vana kleit enam selga ei lähe:)

      Delete
  10. Usun, et vajalik postitus. Kogu selle ideoloogia võtab hästi kokku Naomi Wolffi legendaarne raamat "llumüüt", mis näitab ilmekalt, kuis naised endale ise auku kaevavad. Ja isegi kui vahepeal prevaleeris/prevaleerib arusaam "fit is the new skinny" vms, siis tegelikult on see lihtsalt teistsugune viis, kuidas ennast anastada. Pooldan ise tervislikke eluviise, aga need äärmused tekitavad tugevat meelepaha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma hakkasin sel teemal rohkem mõtlema kui oli see blogiauhindade jagamine ja kui mulle oli nt Lipsukese blogist jäänud mulje, et ta ei ole just kõige hoolitsetum naine, siis minu üllatus oli suur kui hiljem piltidel nägin kaunist ja säravat noor naist ja ema. Ometigi leidsid anonüümsed kommentaatorid, et teda oli vaja kommenteerida ja paksuks ja maitsetuks nimetada. Ma ei saanud sellest aru. Miks? Kas selle pärast, et ta ei ole vastavalt ettenähtud normidele piisavalt peenike? Või ei olnud ta kleit õigest poest? Või oli ta vales juuksurisalongis käinud? Pole piisavalt popp? Väga kena nägi ju välja sellel üritusel!

      Ühesõnaga, mis ma tahan selle näitega öelda. Me ju ei tea, mida inimesed, keda anonüümselt kommenteerida (pigem peaks vist ütlema solvata), endast tegelikult arvavad ja millist kahju sellised kommentaarid tuua võivad. Kui inimene on ebakindlam või pole endaga rahul, siis ilmselt selliste kommentaaride järel võibki enda piitsutamine pihta hakata, et jõuda täiuslikkuseni. Mida aga pole ju olemas?
      Seega, mul on hea meel, et on olemas blogijad, kes on täpselt sellised nagu nad on ja annavad sellega edasi ka positiivseid signaale, et ennast ei pea häbenema, ka oma lugejatele.

      Delete
    2. Eveliis, kas pole kõnekas, et need, kes sedasi sappi sülitavad on enamuses ANONÜÜMSED ... Ehk siis minu jaoks näitab see kohe, et tegu on väga ara, saba jalge vahel kommenteerijaga, sest, kui sa ei julge näidata end aga valu teed, siis tähendab, et sul on endal ka piinlik oma sõna pärast. Aga muidu ma ikka imestan, et mis paneb inimest oma frustratsiooni niiviisi, teiste peal välja elama? Mis asi see on?
      Ja veel - avalikud blogijad peavad sellega arvestama. Ma ei kirjuta, LEPPIMA. Ei, ma ei arva, et sellise puhast verd pahatahtlikkusega , solvamisega, noolte loopimisega peaks leppima. Samas on see vist paratamatu pipratera, kui ennast blogimaailmas avad, kui kirjutad nii, et inimestele korda läheb. Siis tulevad alati kurjad herilased ka.
      Mina ei ole kurjust pidanud kannatama. Õnneks! Aga ju ma kirjutan siis sellistel teemadel, et ei kiputa kurjaks karja :-) liiga igavad ja tavalised mõtted ;-)

      Ega's muud. Sina ole tubli, hästi tubli. Sest sul on, usu mind, paras ports toetajaid seljatoeks taga :-)
      Ilusat pühapäeva Norrasse!!!!

      Delete
    3. See vist ongi lihtsalt üks selline "sort" inimesi, kes lihtsalt käivad blogist blogisse sappi pritsimas, olen nüüd Norra blogide kommentaare natsa lugenud - oi jeesus, inimesed võivad ikka väga õelad olla. Aga selles on sul õigus, et avalik blogija peab arvestama, et kriitikat jms tuleb, blogida ei saa kui sellise piprateraga ei arvesta:)
      PS: Tänane pühapäev oli fantastiline - imeilus ja kuum suvepäev. Just minu teetassike. Nüüd kui Ida magab, jooks hea meelega varjus vahuveini, aga no kõike head ka ei saa tahta

      Delete