Aga mis saaks raamatu pealkirjaks?

Ma olen viimastel päeval saanud nii palju positiivset energiat, et olen jälle kord hakanud mõtlema, et see Norra raamat, mida ma 2011.aastast alates muudkui alustan ja jälle pooleli jätan, lõpuks ometi kirja panna. //

I siste dagene har jeg fått så mye positiv energi - jeg tror det hjalp at mamma kom på besøk og at været har vært  fantastisk og ikke minst den hyggelige Sankthans middagen sammen med Lilian og hennes familie - at jeg har igjen begynt å leke med tanken  å skrive ferdig boken om (mitt opphold i ) Norge, som jeg har skrevet siden 2011.

Har faktisk 271 sider skrevet, bladde gjennom det i dag og tror jeg må stryke halvparten, men likevel...Tanken om boken er tilbake!

Og vet dere hva? Også de negative kommentarene og fæle mennesker har gitt meg styrke. Rart, jeg vet, men det er faktisk sant. 

***

Minu suhe Norraga katkes tervelt kolmeks aastaks. Lausa nii, et ma ei suhelnud sel perioodil isegi oma Norra perekondadega. Mulle tundus, et mul on Norrast ükskõik, mis moel, täiesti kõrini. Kõik, mis seostus Norraga, jättis mind külmaks. Mul oli isegi tunne, et mu norra keele oskus hakkas ära kaduma. Nii veider kui see ka pole, aga just sel hetkel kui ma hakkasin uuesti vaikselt Norra järele igatsema, sain ma tööpakkumise, mis mind juba mõne kuu pärast Norra viis.

Peale kolmeaastast pausi seisin ma jälle kord oma kohvritega „tiigrilinnas“, nagu norralased Oslot hellitavalt kutsuvad. Rong pidi väljuma kümne minuti pärast, ma oleksin pidanud kiirustama, kuid seisatasin hoopis viivuks. Otse ees tervitas mind Karl Johani nimeline peatänav, vasakul käel oli ikka omal kohal Oslo City kaubanduskeskus, kus ma nii paljud oma säästud olin laiaks löönud, Oslo S-i esisel väljakul jälgis möödujaid tiiger. Ma olin kogu aeg mõelnud, miks see tiigri kuju seal seisis, kuid mul polnud kunagi olnud meeles seda järgi uurida. Minu kõrval istus kivitrepil noor boheemlasliku välimusega tütarlaps. Ilma pikemalt mõtlemata otsustasin ma temalt küsida, kas ta teab, miks see tiiger siin seisab. Tütarlaps naeratas ja vastas, et see peaks külastajatele suurlinna halastamatust. Tegin suured silmad ja jäin talle rumalalt otsa vaatama.

„Jah,“ naeratas ta, „ma saan aru, et seda on raske uskuda, võttes arvesse, et Oslo on ilmselt üks maailma turvalisemaid suurlinnu. Aga, vaata, see on tegelikult alguse saanud Bjørnstjerne Bjørnsoni luuletusest, kus tiiger, see tähendab suurlinn, ründas hobust, see tähendab Bjørnsoni, ja kunagi siis võis ju linn tõepoolest hirmuäratav olla.“

Ahh, Bjørnstjerne Bjørnson! Kui kaua ma polnud seda nime kuulnud! See kõlas nagu muusika mu kõrvadele. Ja kui veider, et ma varem polnud huvi tundnud, miks Oslot tiigrilinnaks kutsuti. Mis enamgi, mitte ükski norrakas polnud mulle seda lugu rääkinud. Ometi on nad ju rohkem kui varmad alati ja igal võimalusel tutvustama oma maa kultuuri-ja ajalugu. Igal juhul tänasin ma tütarlast ja jäin mõtliku pilguga tiigrit vaatama.

„Ja nagu sellest veel vähe oleks,“ hüüdis tütarlaps mulle järgi, „meil on Oslos lõvid ka!“ Esimese hooga ei saanud ma aru, mida ta mõtles, kuid siis taipasin. Tõepoolest Norra parlamendihoone peasissepääsu valvasid kaks mürakat lõvikuju. Ei tea, mis nende lugu võiks olla? Ma ei hakanud tütarlast uute küsimustega tüütama. Las lõvid jääda mõneks teiseks korraks.

Väljas hakkas hämarduma, kevade saabumisega olid tänavatele taas ilmunud kerjused ja narkomaanid. Igas normaalses seisundis inimene oleks seda pidanud üsna trööstituks vaatepildiks, mina aga lihtsalt seisin ja ahmisin endasse kevadist õhku ja öise linna tulesid. Mu hinges valitses kummaline rahulolutunne ja ma naeratasin. „Kas mäletad mind?“ küsisin ma mõttes linnalt. „Ma olen tagasi!“