Ma olen alati mõelnud, et miks emad annavad viimase šokolaaditüki lapsele või kui on vaid üks koogitükk, miks selle peab ilmtingimata laps saama. Või et miks emad valivad endale riiete asemel lapsele riiete ostmise jne. Et miks see laps siis tähtsam on? No ja siis juhtus nii, et sain minagi emaks, laps võtab iga päevaga rohkem pärisinimese mõõtu ja olen minagi täpselt samasugune nagu kõik teised emad. Laps esimesena ja siis mina. Käib see siis riiete või söögi või mänguasjade kohta. Kui ma pean valima, kas osta uued kingad endale või Idale, siis ilma igasuguse kahtluseta saab uued kingad esimesena Ida. Mina saan vanadega ka hakkama. Võite uskuda, et alles paar aastat tagasi raiusin ma kõigile, et mina küll ei hakka lapse riiete peale raiskama, et ikka enda peale kõige pealt ja siis lapsele. Loomulikult ei mõelnud ma seda päris nii, et peaasi, et mul oleks uued Michael Korsi kingad ja laps käigu paljajalu, aga noh nii põhimõtteliselt arvasin ma küll, et lapse asjade peale ma väga kulutama ei hakka.
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et ma olen 34-aastane, kuid ikka paneb ema mulle Norrasse toidukoti kaasa, et me hakkama saaks, peseb mu pesu kui me tal Rootsis külas käime, sest ma ise ju ei oska käsitsi "lötsutada", ja nüüd kui selgus, et mul on rahakotis vaid eurod ja krediitkaart ei toimi, oli ta esimene küsimus, et kuhu ta mulle raha kannab. Ma küll püüdsin talle öelda, et me saame hakkama, sest ta ise ju andis meile saja aasta söögivarud kaasa, kuid see ei tähendanud talle midagi. Ta pidi oma lapsele saama raha kanda.
Selle kõige järgi võiks ju eeldada, et tegu on üsna jõuka emaga. Vastupidi. Pole tal endalgi suurt midagi, kuid kõige pealt mõtleb ta oma lapsele, mitte oma heaolule. Mis sellest, et see laps on 34-aastane.
Ja ma hakkasingi mõtlema, et kas ema nö kohustused oma lapse ees saavad ka kunagi otsa või jääb ema alati emaks? Kes kõigepealt annab šokolaadi oma lapsele ja kui midagi alles jääb, siis võtab ise ka väikese ampsu? Kas see on meile sisse kodeeritud?
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et ma olen 34-aastane, kuid ikka paneb ema mulle Norrasse toidukoti kaasa, et me hakkama saaks, peseb mu pesu kui me tal Rootsis külas käime, sest ma ise ju ei oska käsitsi "lötsutada", ja nüüd kui selgus, et mul on rahakotis vaid eurod ja krediitkaart ei toimi, oli ta esimene küsimus, et kuhu ta mulle raha kannab. Ma küll püüdsin talle öelda, et me saame hakkama, sest ta ise ju andis meile saja aasta söögivarud kaasa, kuid see ei tähendanud talle midagi. Ta pidi oma lapsele saama raha kanda.
Selle kõige järgi võiks ju eeldada, et tegu on üsna jõuka emaga. Vastupidi. Pole tal endalgi suurt midagi, kuid kõige pealt mõtleb ta oma lapsele, mitte oma heaolule. Mis sellest, et see laps on 34-aastane.
Ja ma hakkasingi mõtlema, et kas ema nö kohustused oma lapse ees saavad ka kunagi otsa või jääb ema alati emaks? Kes kõigepealt annab šokolaadi oma lapsele ja kui midagi alles jääb, siis võtab ise ka väikese ampsu? Kas see on meile sisse kodeeritud?
Terve lapse kooliaja hoolitsevad emad selle eest, et oleks olemas jõuluetenduse kostüümid, klassiõhtule mõeldud koogid, aitavad teha matemaatika ülesandeid ja kontrollivad vene keele kirjandit...
Kui laps saab täiskasvanuks ja pesast välja lendab muretsevad emad selle pärast, kas laps ikka emata hakkama saab.
Kui laps saab lapse, saavad emadest vanaemad ja lapsehoidjad.
Kas kõik naised on ühesugused? Ükskord ema, alati ema? Kas mina ka?
Jah, on nii. Ka minu ema on samasugune. :) Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan seda märkama. Ja olen oma emale ülitänulik selle eest, lootes, et ka minu lapsed on minule kunagi tänulikud. See on selline ürgvana ring, tundub - sest vaata, kui ennastunustavalt näiteks linnud oma poegadele ussikesi tassivad - vaid üks näide paljudest. :)
ReplyDeleteOh yess! Lisaks tekib tunne, et "kasvatama ja harima" peab ka endast kasvõi mõni aasta nooremaid sugulasi-tuttavaid ja võhivõõraid tänavalt!
ReplyDeleteJaaaa, nii on! Minu ema on igavene ema ja see geen on ka mul sees. Once a mom, always a mom!
ReplyDeleteMinu arust on see nii naljakas et mu ema tahab ikka mul käest kinni võtta kui me koos juhtume üle autotee minema. Ma ükskord tegin märkuse ka et ma olen ikkagi 20ndates juba ja mul ei pea käest kinni võtma enam aga tema ütles vastu, et vahet pole kui vana ma olen, tema jaoks jään ma ikka lapseks.
ReplyDeleteMina hakkasin oma emast palju paremini aru saama peale seda, kui ise emaks sain. Tagant järgi vaadates on endalgi piinlik, et ma nii vähe tast enne aru sain :D Ma arvan, et enamus emasid jäävad "emaks" ka pensionipõlves ja see on nii armas :)
ReplyDelete