Jaanipäeva "afterparty"

Kui ma jaanipäeva õhtul vaatasin Facebookis pilte kõikide meeleolukatest jaanipidustustest koos pere ja sõpradega, siis pean ma tunnistama, et puges ikka veidike kadedust ja kurbust hinge, ma hakkasin isegi kahetsema, et ma pisikest vihma kartma hakkasin ja otsustasin mitte Maihaugenisse minna. Nii möödus meie jaaniõhtu kodus - Ida magas ja mina vaatasin "Kuninga kõnet". See oli mu elu esimene jaanipäev nö üksinda. 

Siis helistas emme. Tal olid töölt vabad päevad ja ta oli otsustanud Norra meile külla tulla. Juba hakkaski paremaks minema. Ma vaikselt korraks lootsin, et ehk on Marek ka temaga, kui ma teadsin, et see on võimatu, aga teate ju küll seda tunnet, kus te teate, et midagi on võimatu, aga salaja ikka loodate? 

Aga olgu, seekord piisas emmest ka. Loomulikult hakkas ta KOHE siia jõudes minuga pahandama, et põrand on pesemata, riided on riiulis valesti kokku pandud, et all poes on vale kardin, et üks riiul peaks olema teises kohas, et lillevaasi on vaja uut vett, et potilill on kastmata ja nii edasi ja nii edasi. Klassikaline emme ühesõnaga! Loomulikult oli tal kaasas terve autotäis sööki ja sada kakskümmend paari kingi ja mänguasja Idale. 

Peale seda kui ta oli päev otsa Idat hoidnud, oli ta surmväsinud ja ei suutnud mõista, kuidas on Idaga võimalik 24/7 hakkama saada. Kusjuures ma ise pean tunnistama, et jah kuigi mõni päev on mul tahtmine Ida kuhugi kotti kinni panna, siis tegelikult ei ole temaga koos olemine sugugi nii väsitav kui see tundub. Mul on tunne, et ma toimin lihtsalt juba mingil auto-režiimil ja tean, et mul ei ole võimalust temast tüdineda ega puhata, ma pean hakkama saama, üksinda. Ma väsin Idast palju rohkem ära kui keegi on abis, sest siis ma tean, et mul on võimalus väsida ja keegi teine vaatab Ida järele. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida imevahvast jaanipäeva "afterpartyst"/õhtusöögist, kuhu Lilian meid kutsus. Loomulikult kutsusid nad ka emmet, kuid emme arvas, et sel ajal kui me Idaga jalust ära oleme, saab tema poes/kodus rahulikult mööbeldada ja asjad "õigetele" kohtadele panna. 

Lilian oli valmistanud õhtusöögi, millest oleks jagunud poole Lillehammeri toitmiseks. Minu suureks üllatuseks oli laual ehtne Eesti jaanipäeva toit - grillitud liha, kartulisalat, erinevad salatid, hamburgerid. Kohe selline kodune tunne tuli peale. Nagu olekski jaanipäev olnud. Norras tähistatakse küll ka Sankt Hansi, kuid see ei ole sugugi nii suur püha kui Eestis. 

Mul oli eile ühe kaubasaadetise arvega tollis probleeme ja kui ma tarnijale helistasin, et ta kiiresti muudatused sisse viiks, ei saanud ma aru, miks Eestis keegi telefonile ei vasta, ma olin hämmingus, sest oli ju ometi tavaline kolmapäev. Alles õhtul söögilaua taga tuli mulle meelde, et Eestis on pühad.

Me istusime piduliku õhtusöögilaua taga ja nautisime kodurestorani hõrgutisi, lobisesime maast ja ilmast, unistasime, kuidas me Lillehammeris koos kohviku avame ning ma olin nii pagana õnnelik, et olin tol päeval kui kogemata tänaval Antonit nägin, tagasi läinud. Mõelda vaid kui ma poleks seda teinud. Siis ei oleks meil Lillehammeris nii fantastilisi tuttavaid. 

Kui me koju hakkasime minema, andis Nicolai Idale kaasa mõned oma "beebimänguasjad". "Mul on liiga palju mänguasju," ütles ta asjalikult, "ja need ongi mu jaoks juba liiga titekad. Ma annan need hea meelega Idale." Samal ajal oli Lilian meile "natuke" sööki kaasa pakkinud. Nii natuke, et Liliani vend, kelle nimi on ka Anton, pidi meid autoga koju viima. Nüüd võiksime meie omakorda pool Lillehammerit endale külla pidusöögile kutsuda. 

Nii uskumatu, et veidike nukra alatooniga jaanipäevast sai tegelikult üks ääretult vahva jaanipäev. 

             

Ahjaa. Ma sain ka tunda, et vanamutina ja Liliani vennale Antonile öelda, et me oleme temaga varem kohtunud, siis oli ta 11-aastane, aasta oli 1998. Aga ma ka pean ütlema, et just tänu tollele mineviku Antonile oskan ma slaalomit sõita: 

Enne kui ma arugi sain, et Anton oli mind ninapidi vedanud, olime me kõige kõrgemas mäetipus ja ainuke rada, mis sealt alla tuli, oli tähistatud musta sildiga. Nii palju kui mina asjast aru sain, tähistas must rada kõige järsemat rada. Anton hakkas ilma igasuguse raskuseta mäest alla sõitma.

„Oota, sa igavene suslik,“ hüüdsin ma talle järele, „ma ei oska siit alla tulla, see on nii järsk, et ma murran oma kaela.“

Anton muigas. „Midagi sa ei murra, ma õpetan sind, ära ole selline beebi.“

„Mina ja beebi?“ mõtlesin ma, „ma talle veel näitan.“ Hakkasin hulljulgelt Antoni järel mäest alla sõitma, aga mägi oli tõepoolest nii järsk, et ma suutsin enne kõhuli lumme heitmist vaid mõelda, kuidas ma ülihelikiirusel mäest alla tuhisen ja kaela murran või siis suurelt kiiruselt pidurdamiseks lumme heites kaela murran. Igal juhul teadsin ma, et see sõit lõppeb mu kaela murdumisega. Kui ma olin kõhuli heites siiski suutnud metsiku hoo peatada ja tundsin, et ka kael on terve, otsustasin ma, et suuskadel ma alla küll ei sõida. Võtku see või päev otsa aega, aga mina jalutan mäest alla.

„Ära karda, ma õpetan sulle, kuidas hoogu pidurdada ja kuidas siit ilma kukkumata alla saada,“ ütles Anton nähes, et ma suuski jalast ära püüan saada. Ma olin ta peale nii vihane, et ta mind oli mustale rajale meelitanud, et ei tahtnud teda kuulatagi, kuid Anton oli oma vanuse kohta väga hea läbirääkija ja mõjutaja. Pärast mõningast vaidlemist olin ma nõus tema näpunäidete järgi mäest alla sõitma. Kui viha pisikese poisi  vastu oli lahtunud ja me õnnelikult tagasi „kindla maa“ peale jõudsime, olin ma Antonile selle kogemuse eest tänulik. Ilmselt ei oleks ma ilma ekstreemse olukorrata kunagi slaalomisuusatamist päriselt ära õppinud ja olekski jäänud madalatel küngastel edasi-tagasi nühkima. 11-aastane Anton süstis minusse slaalomipisiku, mis on minu sisse siiani püsima jäänud.