Seoses jaanipäevaga on palju räägitud alkoholist/alkoholi liigtarbimisest/alkoholitarbimisest tingitud probleemidest. Ma olen iga kord kui selliseid teemasid loen kahevahel, kas oma lugu jagada või mitte. Blogimisega on see lugu, et mõnikord on raske leida piiri selle vahel, mida tahaks lugejatega jagada ja mis on liiga isiklik, et lugejatega jagada. Üks selline teema on minu lapsepõlv.
Ma võin käsi südamel öelda, et mul oli imeilus lapsepõlv, mul on meeles vaid kõige helgemad mälestused ja ma olen olnud üks ääretult hellitatud, armastatud ja hoitud laps, olgugi et alles paar aastat tagasi tuli välja, et samal ajal kui mina oma ema olen maailma parimaks pidanud, on tema tundnud süümepiinu, et on halb ema olnud. Ma tahan, et minu laps oleks täpselt sama palju ja veel rohkem hellitatud, armastatud ja hoitud.
Samas vastab vist tõele, et inimese aju blokeerib ära ebameeldivad ja halvad mälestused, sest hoolimata tõepoolest vahvale lapsepõlvele on sinna kuulunud ka seiku, mida ei saa sugugi helgeks nimetada. Need seigad kõik on seotud alkoholiga. Ma pean alustama sellest, et ma ei mäleta, et ma lapsena oleksin kunagi näinud, et minu ema, vanaema, vanatädi, onu või onunaine oleksid alkoholi tarbinud. Ma ei usu, et nad karsklased olid, kuid minu ees ei ole nad ilmselgelt kunagi alkoholi tarbinud. Sellest hoolimata olen ma näinud alkoholist tingitud tülisid, karjumist, kaklemist, põgenemist, ma olen tundnud sõnaseletamatut hirmu. Ma olen näinud, kuidas mu ema on löödud, ,ma olen näinud kuidas suured purjus mehed on meie koridoris kakelnud, nii et verepritsmed seintel meenutasid seda koledat sündmust veel aastaid, ma olen oma tillukese õega põgenenud (ei, meid pole kunagi keegi sõrmeotsagagi puutunud), sest ma kartsin, ma olen näinud, kuidas uksi maha lõhutakse ja asju puruks lõhutakse, ma olen näinud vastikuid ilgeid tolguseid laua taga tukkumas, ma olen näinud mõnitamist, halvustamist. Ma mäletan kõige rohkem üht korda kui me ema ja õega keset ööd põgenesime ja kui me olime peidus, hoidsime me hinge kinni, et mu õde ei köhataks ( ta oli alles beebi ja parasjagu just natuke haige).
Me elasime suures üheksakordses majas, seal elas igasugu karvaseid ja sulelisi, nende seas ka terve trobikond joodikuid. Me ei olnud ainukesed, kes aegajalt põgenesid. Me pakkusime tihti peidupaika mõnele naabrinaisele, üks neist oli vanem naisterahvas, kelle poeg kippus purjus peaga oma ema isegi kirvega taga ajama, me oleme naabritega hiirvaikselt istunud toas ja lootnud, et naabrinaise mees ei taipa oma naist meie juurest otsida. Ma olen näinud, kuidas mees oma naist juukseidpidi trepist alla tirib, ma olen kuulnud kõige rämedamat sõimu ja naiste alandamist.
Minu lapsepõlves ei möödunud pea ükski püha ilma tülide ja joomisteta, ma kartsin nädalavahetusi ja veelgi rohkem kartsin ma pidupäevi - sünnipäevad, aastavahetused...
See kõik on minusse jätnud suure hirmu. Ma kardan siiani purjus inimesi, ma kardan liiga valjult rääkivaid inimesi ja ma hakkan alateadlikult värisema, kui ma näen, et inimesed purjus peaga nö arveid klaarima hakkavad. Mul ei ole ammu enam põhjust karta, kuid ma kardan siiski.
Miks ma seda lugu jagan?
Mul on alkoholiga alati soojad suhted olnud, ma armastan veini, kui ma olin noorem tähendasid nädalavahetused pidusid ja alkoholitarbimist (suurtes kogustes), ma ei ole selle üle uhke, aga ma ka ei häbene seda. Mis olnud see olnud. Nüüd emaks saades suhtun ma alkoholi natuke leigemalt, selles mõttes, et vein meeldib mulle ikka, kuid ma leian, et selle joomiseks on oma aeg ja koht ning mitte iga nädalavahetus ja pidu ei pea enam tähendama ohtras koguses tarbitud alkoholi.
Alles hiljuti nägin ma sadamas hirmsat pilti, kus naine palus oma meest, et too rohkem ei jooks, mees käratas, et on puhkusel ja tahab lõõgastuda ning ei lugenud talle ka see kui naine ütles, et üks perepuhkus võiks ju ometi mööduda nii, et lapsed ei peaks vanemate omavahelist kaklust nägema. Ma ei tea, kas ta pidas silmas sõnasõda või midagi rohkemat, aga see pilt ja need sõnad jäid mind nii painama.
Ma nii tahaks, et kõik inimesed, eelkätt vanemad, oskaksid alkoholi vastutustundlikult tarbida. Et selliseid koledaid seiku vähem oleks.
Ma võin käsi südamel öelda, et mul oli imeilus lapsepõlv, mul on meeles vaid kõige helgemad mälestused ja ma olen olnud üks ääretult hellitatud, armastatud ja hoitud laps, olgugi et alles paar aastat tagasi tuli välja, et samal ajal kui mina oma ema olen maailma parimaks pidanud, on tema tundnud süümepiinu, et on halb ema olnud. Ma tahan, et minu laps oleks täpselt sama palju ja veel rohkem hellitatud, armastatud ja hoitud.
Samas vastab vist tõele, et inimese aju blokeerib ära ebameeldivad ja halvad mälestused, sest hoolimata tõepoolest vahvale lapsepõlvele on sinna kuulunud ka seiku, mida ei saa sugugi helgeks nimetada. Need seigad kõik on seotud alkoholiga. Ma pean alustama sellest, et ma ei mäleta, et ma lapsena oleksin kunagi näinud, et minu ema, vanaema, vanatädi, onu või onunaine oleksid alkoholi tarbinud. Ma ei usu, et nad karsklased olid, kuid minu ees ei ole nad ilmselgelt kunagi alkoholi tarbinud. Sellest hoolimata olen ma näinud alkoholist tingitud tülisid, karjumist, kaklemist, põgenemist, ma olen tundnud sõnaseletamatut hirmu. Ma olen näinud, kuidas mu ema on löödud, ,ma olen näinud kuidas suured purjus mehed on meie koridoris kakelnud, nii et verepritsmed seintel meenutasid seda koledat sündmust veel aastaid, ma olen oma tillukese õega põgenenud (ei, meid pole kunagi keegi sõrmeotsagagi puutunud), sest ma kartsin, ma olen näinud, kuidas uksi maha lõhutakse ja asju puruks lõhutakse, ma olen näinud vastikuid ilgeid tolguseid laua taga tukkumas, ma olen näinud mõnitamist, halvustamist. Ma mäletan kõige rohkem üht korda kui me ema ja õega keset ööd põgenesime ja kui me olime peidus, hoidsime me hinge kinni, et mu õde ei köhataks ( ta oli alles beebi ja parasjagu just natuke haige).
Me elasime suures üheksakordses majas, seal elas igasugu karvaseid ja sulelisi, nende seas ka terve trobikond joodikuid. Me ei olnud ainukesed, kes aegajalt põgenesid. Me pakkusime tihti peidupaika mõnele naabrinaisele, üks neist oli vanem naisterahvas, kelle poeg kippus purjus peaga oma ema isegi kirvega taga ajama, me oleme naabritega hiirvaikselt istunud toas ja lootnud, et naabrinaise mees ei taipa oma naist meie juurest otsida. Ma olen näinud, kuidas mees oma naist juukseidpidi trepist alla tirib, ma olen kuulnud kõige rämedamat sõimu ja naiste alandamist.
Minu lapsepõlves ei möödunud pea ükski püha ilma tülide ja joomisteta, ma kartsin nädalavahetusi ja veelgi rohkem kartsin ma pidupäevi - sünnipäevad, aastavahetused...
See kõik on minusse jätnud suure hirmu. Ma kardan siiani purjus inimesi, ma kardan liiga valjult rääkivaid inimesi ja ma hakkan alateadlikult värisema, kui ma näen, et inimesed purjus peaga nö arveid klaarima hakkavad. Mul ei ole ammu enam põhjust karta, kuid ma kardan siiski.
Miks ma seda lugu jagan?
Mul on alkoholiga alati soojad suhted olnud, ma armastan veini, kui ma olin noorem tähendasid nädalavahetused pidusid ja alkoholitarbimist (suurtes kogustes), ma ei ole selle üle uhke, aga ma ka ei häbene seda. Mis olnud see olnud. Nüüd emaks saades suhtun ma alkoholi natuke leigemalt, selles mõttes, et vein meeldib mulle ikka, kuid ma leian, et selle joomiseks on oma aeg ja koht ning mitte iga nädalavahetus ja pidu ei pea enam tähendama ohtras koguses tarbitud alkoholi.
Alles hiljuti nägin ma sadamas hirmsat pilti, kus naine palus oma meest, et too rohkem ei jooks, mees käratas, et on puhkusel ja tahab lõõgastuda ning ei lugenud talle ka see kui naine ütles, et üks perepuhkus võiks ju ometi mööduda nii, et lapsed ei peaks vanemate omavahelist kaklust nägema. Ma ei tea, kas ta pidas silmas sõnasõda või midagi rohkemat, aga see pilt ja need sõnad jäid mind nii painama.
Ma nii tahaks, et kõik inimesed, eelkätt vanemad, oskaksid alkoholi vastutustundlikult tarbida. Et selliseid koledaid seiku vähem oleks.
Mina ei saa absull aru sellest, kuidas nüüd paar päeva on sotsiaalmeediasse puistatud pilte koos kommentaaridega, et "alkovabad jaanid" või "ilus hommik, pohmakat ei olegi" vms. Nagu kas eestlasel on ajus kinni, et jaanidel peab alati täis olema ja kui siis ei olda, tuleb seda nagu KÕIGILE näidata, kui mingit maailma suurimat julgustükki, suurt saavutust, eneseületamist. Selles suhtes, et väga okei, et ollakse kaine, ma ei kritiseeri praegu kainust, vaid seda ühiskonna mentaliteeti, et jaanipäeval (uusasstal jne) peab juua täis olema ja kui ei ole, siis on see nagu eneseületus, mille üle tuleb uhke olla. KUI madalale ühiskond on langenud. Ma armastan ka veini ja joon, siis kui tahan ja mulle sobival ajal, selleks ei pea olema jaanipäev, nädalavahetus või uusaastaöö.
ReplyDeleteOlen sinuga vägagi nõus, aga ise hakkan ka alles nüüd sellest vanusest/staadiumist välja saama, kus kaine jaan või uusaasta ei ole eneseületus, mille üle uhke olla, vaid täiesti tavaline ja normaalne nähtus:)
DeleteMina olen pärit suguvõsast kus "pitsi ei sülitatud" ning kodukülas minu mäletamist viina mitte võtvaid mehi polnud. Olid mehed, kes kirveste ja nugadega oma naisi mööda küla taga ajasid ning niisama sõimasid-räuskasid. Olid kodud kus uksepiidad ja kapiuksed olid kirvetäkkeid täis, "kodutülide" käigus tehtud. Olid mehed kes magasid purjuspäi õues põõsa all, kraavis või koduukse ees. Kasvamise ajal tundus see mulle normaalse eluna, tudengpõlves sai ise ka pidu panna päris põhjalikult. Mida vanemaks ma sain seda vähema sallisin purjus inimesi. Nüüdseks kui ise ema olen, üritan igal võimalusel vältida seltskondi ja kohti kus alkoholi tarbitakse ja lapsega sellistes kohtades ei käi. Enda alkoholi tarbimise isu kadus kuidagi iseenesest. Ühel õhtul mõtlesin võtta pudelikese lemmiksiidrit, maitse oli küll hea aga ei läinud alla see kraam. PS! Need külamehed mu lapsepõlvest on kas surnud erinevatesse alkoholist põhjustatud haigustesse, haiged alkoholist põhjustatud probleemide tõttu või karsklased.
ReplyDeletekuna ma elan veinipiirkonnas viinamarjade keskel sõna otses mõttes ja meie külas, kus elab umbes 3000 inimest on üle 60(!!!) veinikeldri, siis võiks teoreetiliselt siin kõik kogu aeg purjus olla. Aga vot sellist PURJUS olemist on siin hästi vähe. Sellist, et haaraks kirve ja paneks naabrinaisele koljusse. Samas degusteeritakse kogu aeg, vein käib ette ja taha, pole üritust, ausõna, mitte ühtegi üritust, kus poleks apéro'd ohtra veiniga.
ReplyDeleteMa ei tea, kas seda võib nimetada tsiviliseeritud alkoholitarbimiseks? Või hoopis salajaseks alkoholismiks? Ei tea. Ise olen seda meelt, et laste ees PURJUS olemine on kurb. Just, kurb. Midagi läheb katki ja samas jätab see eluks ajaks mälestuse. Lapsele.
Ma olen ka oma lapsepõlves igasuguseid alkoholist põhjustatud asju näinud. Hirmu pole tundnud, küll aga vastikust ja suurt kurbust. Mulle aga mõjus see nii, et alkoholi suhtes tekkis absoluutne nulltolerants kuni hilise tudengipõlveni. Kahekümnendates vahel mõne veini, õlle või kokteili tarbisin ja teen seda ka praegu, aga purjus pole iialgi olnud. Sest lubasin endale lapsena, et minu lapsed ei pea kunagi oma ema pärast nutma.
ReplyDeleteVõibolla on asi ka geenides - ma pole mõõduka alkotarbimise vastu, aga kuna minu suguvõsas on palju sõltlasi ja mitmeid alkoholisurma surnud inimesi, siis tõenäoliselt oleks minu puhul mõõdukuse säilitamine väga kaheldav, nii ma parem ei proovi piire.