Pulm, kus kogu seltskonna koorekiht kohal oli *

Iga kord kui mõni kommenteerija minu arvates üle piiri läheb, tuletan ma endale meelde, et kui üks Eesti laulja abiellus, siis uudise all, mis noorpaarile palju õnne soovis, oli esimeste seas kommentaar stiilis "kes see sellise paksu ahviga ometi magada tahab?". Selliseid maitsekaid näiteid võiks tuua veel ja veel, ka mitte kaugelt. Näiteks käisime siis meiegi eelmisel nädalal ühes pulmas. 

Minu meelest on pulmad alati ilusad, see on oluline ja õnnelik päev kahele inimesele, kes on otsustanud oma elu koos veeta, see on korraldatud nii nagu neile meeldib, nende maitse järgi. Pole meie asi kritiseerida, või mis, ikka võime kritiseerida, see on meile, inimestele juba omane, kuid seda võiks teha kusagil omakeskis, sõpraderingis. Ometigi leidub alati inimesi, kes kõike kõige paremini teavad, kelle enda pulmad olid kaheksakümmend korda ilusamad ja maitsekamad, kelle kleit ja soeng ja meik ja külalised olid Vogue esikaanelt, kelle iga liigutus oli läbimõeldud, graatsiline ja vastavalt kõigile etiketireeglitele. Ühesõnaga, kui siis juhtub, et pulma peab tuntud blogija, siis on  vaja seda pulma erinevates foorumites kommenteerida. 

Jällegi, üks asi on kommenteerida, teine lihtsalt õelutseda, ma ei tea, kas õelutsemise või tõepoolest kadeduse pärast. Lugesin minagi mingi osani neid kommentaare ja leidsin siis, et ma vist käisin ühes teises pulmas. 

See pulm, kus mina käisin, oli ilus ja paganama lõbus. Mind ennast panebki kõige rohkem imestama see, et üldjuhul olen ma see "ora tagumikus" naine, kes keeldub tantsimast ja pulmamängudest osa võtmast. Tantsida ei meeldi mulle põhjusel, et ma  ei oska tantsida ja pulmamängud mulle lihtsalt ei meeldi. Seekord oli kõik teisiti. Me tantsisime sõna otseses mõttes kingad jalast ja soengud peast. Bänd, kes oli esinema valitud/kutsutud/kingitud, oli imeline. Kui ma peaks kunagi mõne ürituse korraldama, kuhu oleks bändi vaja, siis see oleks SEE bänd, kelle ma valiks. Ilmselt juba fakt, et mina suurema osa õhtust tantsisin, ütleb, et bänd oli hea. Kui isegi karu vabatahtlikult tantsima saadi. 

Jah, me jõime segamini vahuveini ja punast veini ja viina, koju minnes lainetas meie majaesine tee omajagu ning killukese pulmatordist suutsin ma oma seelikul ja pintsakul koju kaasa tuua, kuid öelge mulle ausalt, kas pulm mitte ei peagi olema ülevoolavalt lõbus sündmus, kus ka alkoholi tarbitakse tibake kergema südametunnistusega. 

Seesama tort, mida ma ka pintsakuga suutsin koju kaasa võtta, millega ma olin ka oma pintsaku ära määrinud, maitses muide oivaliselt. Foorumite kommentaarid oskasid muidugi ka selle kohta muud öelda, kuid mina, kes ma ka päriselt seda kooki sõin, ütlen, et see oli fantastiline. Ja ma ei ole eriline magusasõber (välja arvatud siis kui ma rase olin ja magusat nagu loom sisse ajasin). **

Kui tulla tagasi alguse juurde, siis tseremoonia oli tõeliselt armas. Siiras ja kodune, täpselt nende inimeste nägu, kelle pulma me olime tulnud. Ei midagi rohkem ega vähem. Ja jumal, teate ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen, aga ma peaaegu et arvan, et isegi pruutpaarist armsam oli nende pisike tütreke, kes tuju parandamiseks pastakaid vahuveiniklaasi uputas. 

Seega ma ei tea, millisest pulmast räägitakse erinevates kommentaarides. See väidetavalt "labane kerjuspulm, kus kohal oli seltskonna koorekiht: Kerjus-Mallu, Pettur-Eveliis ja Varas-Marimell". Mina käisin ilusas ja lõbusas pulmas, kus kohal olid pruutpaari sõbrad ja perekond. Kui need on ikka need samad pulmad, millest räägitakse, siis mul on hea meel sellesse koorekihti kuuluda.

Ma ei tea kui viisakas on teiste inimeste pulmapilte jagada, aga ma mõne ikka lisan siia. Plaanisin küll oodata kuni saaksin ehk mõne pildi, kus oma asju eksponeerida, aga ma ei viitsi oodata. Kui on palju selliseid pilte tulemas, eks ma siis teen eraldi pildipostituse. Suurushullustus nagu mul on. 

#mallukapulm lisan kah veel:) 

*lause ikka pärit sealt kõikide tarkade foorumist.
** Ei, mu õde ei tegele tassikookidega ja need, kelle arvates on naljakas  ähvarduste kallal ilkuda (öelda et olen need välja mõelnud), te olete tõesti ikka tase omaette.

 

Fotod: Maris Puust ja Marianne Ubaleht