Kõige uskumatum kohtumine ja rõõmupisarad

Olime Idaga tavapärasel õhtusel jalutuskäigul, juba peaaegu kodus ja siis märkasin ma järsku tänaval üht tuttavat meest. See oli nii uskumatu, et ma päriselt ei uskunud oma silmi, ma tahtsin sellele inimesele juurde minna, aga kuna ta oli koos seltskonnaga, siis korraga muutusin ma häbelikuks ja ei julgenud. Luusisin natuke veel läheduses, et ehk läheb seltskond laiali. Ei  läinud, nad pöörasid hoopis ühte sisehoovi sisse. Mul oli kahju, et ma ei olnud julgenud ligi astuda ja me lonkisime koju tagasi. 

Kodus hakkas mul kripeldama. Ma panin Ida vankrisse ja me jooksime tagasi sinna sisehoovi juurde. 

Julgelt kärutasin ma sisehoovi ja nägin juba tuttavat nägu, kuid sain siis aru, et seal on miski koosviibimine ja tahtsin uuesti välja tagurdada. Aga mind oli märgatud. "Tulge aga!" hõigati mulle. 

"Ma lihtalt nägin üht tuttavat ja pidin talle tulema tere ütlema," pomisesin ma. Kõik naeratasid sõbralikult ja ootasid huviga, et kelle tuttav ma siis olen, kaasaarvatud minu tuttav. Ma jäin tema ette seisma.

"Kas sa oled minu tuttav?" küsis ta segaduses. 

"Oled sa Anton?" küsisin mina.

"Jah,"vastas tema ja püüdis mõistatada, kes kurat ma olen. 

"Mina olen Eveliis," ütlesin ma.

Järgmisel hetkel vaatas Anton mulle sügavalt silma, seal oli näha rõõmupisaraid, ta haaras mu käest ja lausus: "See pole lihtsalt võimalik! Kuidas jumala eest sa siia sattusid?"

Et te nüüd ei arvaks, et tegu oli mingi vana armastusega (Marek, ma loodan, et sa ei ole juba infarkti saanud, et mis salapäraste meestega ma siin kohtun:), siis Anton on umbes 90-aastane. Samas ma ei tea ka, sest juba 18 aastat tagasi arvasin ma, et ta on 90. Kole küll öelda, aga ma ei osanud arvata, et ta enam eluski on.

Anton oli Rotary vahetusõpilaste "isa", ühtlasi oli ta ka esimene inimene, kes mind vastu võttis, kui ma 18 aastat tagasi 16-aastasena Fornebu lennujaamas maandusin:

Minu enda salapisarad ja nukrus olid kui käega pühitud juba vähem kui kaks tundi hiljem kui ma Fornebu lennuväljal maandusin. Keegi Rotary’st pidi mulle lennujaama vastu tulema. Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, kuidas ma ta küll ära tunnen, kui esimese asjana saabumishalli jõudes nägin enda nimega plakatit. Plakatit hoidis piltidelt nähtud tuttava näoga mees – Mesna Rotary vahetusõpilasprogrammi eest vastutav Anton. Kiitsakas, kiilaneva pealaega, väga vana mees, mõtlesin ma teda esimest korda nähes. Üsna varsti sain ma aga selgeks, et hoolimata naljakast välimusest ja veel naljakamast keskmisest nimest Muusmann (Mus norra keeles „hiir“, mann „mees“) oli Antoni näol tegemist tõeliselt siira ja suure südamega inimesega, kes mind mingil põhjusel kohe omaks võttis. Selliseid inimesi sattus Norras elades mu teele palju teisigi, kuid esimeseks muljeks heasüdamlikkusest ja soojusest oli just Anton Muusmann Beck. 

„Kus su Rotary pintsak on?“ oli üks ta esimene küsimus peale viisakuste vahetamise. Ehmatasin. Mis pintsak? Mul ei olnud mingit Rotary pintsakut. Mis asi see veel olla võis? Keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud.

„Ee..eemm,“ kogelesin, „see jäi kogemata maha.“ Anton vangutas pead.

„Nojah, pole hullu, keegi saab sulle selle kindlasti järgi saata.“

Noogutasin. Kindlasti saab. Ma pean lihtsalt välja uurima, mida see Rotary pintsak endast kujutab. Selgus saabus kiiremini kui ma oleks aimata osanud.

„Saa tuttavaks, see on Yuko,“ tutvustas Anton mulle auto juurde jõudes tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“

Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“

Jälle see pintsak. „Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud. 

Anton Muusmann Becki nägin ma viimati 16 aastat tagasi.

Mu meelest sobib siia ideaalselt pilt, mille ma eile blogis sobrades leidsin. See pilt on tehtud Tallinna lennujaamas. Umbes kaks tundi enne Antoniga kohtumist:)